Arvatakse, et kaalikat võisid tunda ja toiduks tarvitada juba antiikaja roomlased, kuigi teiste asjatundjate väitel oli see siiski naeris, mida tol ajal söödi. Päris kindel tõend selle juurika kasvatamise kohta leidub alles ühes 16. sajandist pärinevas köögiviljaraamatus. Kaalikas on arvatavasti pärit Skandinaavia või Venemaa aladelt, Briti saartele jõudis see 17. sajandil. Ka Eestis on kaalikas olnud kunagi hinnatud juurvili. Ühes rahvajutus on isegi kirjas, et kaalikas maksnud sama palju hõbedat, kui juurikas ise kaalus.
Miks on hea? Kaalikas pakub sööjale peale C-vitamiini ka B-rühma vitamiine, viimastest eelkõige foolhapet. Bioaktiivsetest ühenditest leidub kaalikas mõningal määral karotenoide, mis muutuvad organismis vajalike ainete olemasolul (rasvad) A-vitamiiniks. Mineraalainetest on juurikas naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, tsinki ja rauda. C-vitamiini poolest on väga rikkad noored kaalikalehed, mille kergelt mõrkjat maitset saab vähendada, kui lehed sõelal keeva veega üle kallata. Nii lehtede kui ka vanemate juurikate mõrkja maitse allikaks on sinepiõli, mida leidub ka kaalika mõlemas esivanemas – naeris ja kapsas.
Kaalikat soovitatakse süüa südame- ja külmetushaiguste korral. Juurikas sisalduvad eeterlikud õlid on abiks nakkushaiguste peletamisel. Ravi eesmärgil kasutatakse kaalikat peamiselt toorelt ja toormahlana ning vähem ahjus küpsetatult. Maohaiguste all kannatajad võiksid toorest kaalikat ja sellest valmistatud toormahla aga vältida.
Kuidas valida ja säilitada? Ostmisel eelista korrapärase kujuga ja pigem väiksemaid juurikaid, mis on enamasti nooremad ning tänu sellele magusamad ja vähem puitunud. Kaalikas, mis oma väiksusega võrreldes on kaalult raske, on seest mahlane ja värske. Koor peaks olema sile ja täiesti terve, et vältida nii kuivamist kui ka riknemist. Juurika ülaosas olevad rõngakujuliselt asetsevad kõrgemad kohad on jäljed seal kasvanud lehtedest ja kuuluvad asja juurde.
Kaalikaid võib nädal-paar säilitada külmkapis umbes 4 plusskraadi juures ning tingimata lahtiselt, kinnises kilekotis kipub kaalikas kiiresti mädanema.
Kuidas ja kus kasutada? Kaalikat saab toiduks pruukida nii toorelt kui ka kuumutatult, kusjuures kaalikas säilitab piisava mineraalainete ja C-vitamiini sisalduse ka kuumtöötlemisel. Vitamiinivaesel varakevadisel ajal on kaalikas oma kasulike ainete varuga eriti väärtuslik vili ning vinegrettkastmega kaalikatoorsalat aitab suurepäraselt tõrjuda kevadväsimust. C-vitamiini säilitamise seisukohalt võiks eelistada ahjus küpsetamist, keetmise või hautamise korral aga kasutada toiduks ka keeduleent.
Meie esivanemad pidasid lugu küpsetatud kaalikast, mida sageli valmistati lõkketuhas. Kaalikaid võib tervelt, koos koorega, küpsetada tänapäevalgi. Kord küpsekaalikat maitsnu jääb selle sõbraks ka edaspidi. Keskmise kaalika küpsetamiseks kulub 200 kraadi juures 30–50 minutit, väga suure juurika peaks enne poolitama. Kaalikatükke võib alati panna ka pannile ahjukartulite hulka. Väga maitsvad on lamba- ja sealihaga valmistatud ühepajaroad ja supid, kuhu teiste juurviljade kõrval on alati hea panna ka kaalikat. Hommikustesse putrudessegi võib enne laualetoomist lisada toorest peenelt riivitud kaalikat.
Head kaaslased. Kaalikas armastab enda kõrval mitmesuguseid maitseandjaid, nagu Cayenne’i pipar, ingver, vürtsköömned ja muidu köömned, muskaatpähkel ja must pipar, ürtidest majoraan, pune, petersell, salvei, till ja tüümian. Kaalikas sobib hästi pajaroogadesse koos kartuli, porgandi, kapsa ja naeriga, heaks seltsiliseks sea- või lambaliha.
Kommentaarid (0)