BBC kirjutab, et hummuse päritolu on siiani rangelt võttes teadmata. Kuid praktiliselt kõik Lähis-Ida riigid tahaksid väga, et maitsvat suupistedippi just nende leiutiseks peetaks. Natuke on selles „süüdi“ lääne inimesed, kes kangesti hummust armastama on hakanud. Ka Eestis on see suhteliselt lihtsalt valmiv kõrvalroog kodukokkade seas populaarne ja poelettidelgi leidub järjest rohkem erinevate tootjate hummusekarbikesi.
Seega on hummus mõneti Lähis-Ida reklaammärgiks. Läänemaailmas tutvustati seda esiti kui Iisraeli päritoluga toitu. Toiduajakirjanikuga vestelnud Iisraeli kokk Tom ütleb: „See on juudi toit, seda mainis meie pühakiri juba 3500 aastat tagasi“.
Tõepoolest, heebreakeelses Vanas Testamendis on viide toidule nimega hometz. Ruti raamatus pakutakse nimitegelasele leiba, mida soovitatakse nimetatud aine sisse kasta. Sõna kõlab tõesti hummuse sarnaselt, kuid tegelikult on silmas peetud hoopis mingit sorti maitsestatud äädikat või äädikasegu (ka eesti keelde tõlgitakse see äädikana).
Liibanoni vihastas juudi rahvuse hummusekampaania 2008. aastal nii kõvasti välja, et algas nn hummusesõda. Seda ei peetud küll õnneks relvade ja tankidega, kuid solvunud Liibanoni Ettevõtjate Ühendus andis Iisraeli riigi toidukaubamärgi varguse eest kohtusse. Samuti tegi Liibanon Euroopa Liidus kõvasti lobitööd, et hummust tunnustataks ametlikult Liibanoni toiduna. Mõlemad üritused jooksid liiva.
Hummus ei ole kaugeltki maailma ainus „vastuoluline“ söök. Kes leiutas baklava, kus visati grillile esimene šašlõkivarras, kes valmistas esimese Caesari salati? (Viimase kokk ei olnud siiski kindlasti mitte see kuulus roomlane.)
Toit on rahvakultuuris ja -pärimuses väga oluline, seega on mõneti mõistetav, et oma regiooni toitude au ja kuulsuse suhtes natuke kiivad ollakse. Kuid, lõppude lõpuks on hummus toit, mida peavad omaks paljud, kuid tegelikult ei oma keegi.
Kommentaarid