TOIDUD, MIS MUUTSID AJALUGU: kuidas taksivõilevast sai kuum koer ja miks on kaaviar nii kallis (3)

Viinerid

1564. aastal krooniti Frankfurdis esimest korda Saksa-Rooma keiser ning selleks puhuks valmistati vorsti, mis võis vabalt olla viineri eelkäija. Pole teada, millal neid vorste viineriteks kutsuma hakati, kuid 19. sajandil valmistas viinereid üks Viini lihunik, kes olevat selle ära õppinud Frankfurdis töötades. Retsepti ta küll pisut muutis, asendades seahakkliha hakklihaseguga. Pole teada, kas samu Viini vorste ehk viinereid hakati hiljem frankfurteriteks kutsuma või kutsuti nii esmalt Frankfurdis valmistatud vorste. Kindel on aga see, et 19. Sajandil rändas umbes 8 miljonit sakslast Ameerikasse ning koos nendega jõudis sinna ka nende harjumuspärane toit, k.a. viinerid.

Hot dog

Üks paljudest lugudest selle kohta, kuidas vorstisai endale nime sai, räägib, et algul olevat seda välise sarnasuse tõttu kutsutud hoopis taksivõileivaks (dachshund sandwich), aga Saksamaalt pärit nime olevat lühendanud üks ajalehereporter, kellel polnud aega järele vaadata, kuidas täpselt dachshund kirjutatakse. Ühe esimese edukaid hot dog'i ärisid pani 1870. Aastal New Yorgis püsti Saksa immigrant Charles Feltman. 

Hamburger

Hamburgeri sünni kohta on erinevaid teooriaid, kuid ainus kindel fakt on, et Hamburgi kotlet oli Ameerikas olemas 1830ndatets aastatest, tõenäoliselt valmistasid seda Saksa immigrandid ning seda serveeriti mitte võileivana, vaid taldrikul koos kastmega. Kui 1870ndail aastail hakati tänavatel müüma saiakuklisse pistetud viinereid, siis tõenäoliselt peagi tuli kellelegi pähe ka Hamburgi kotlet kahe saiatüki vahele sättida. II maailmasõja ajal, kui veiseliha nappis, püüdsid paljud hamburgerimüüjad nappi lihakogust kompenseerida friikartulitega, mis sobisid hamburgeriga nii hästi, et tänaseni pakutakse neid koos.

Kartulikrõpsud

Trotsiks ühe kapriisse kunde virisemise peale, et talle serveeritud kartulilõigud on liiga paksud, leiutas Ameerika kokk George Speck 1853. aastal ühes New Yorgi restoranis kartulikrõpsud. Teine teooria väidab, et küpsetatud kartulilaastude retsept olevat kirjas juba 1832. aastal välja antud kokaraamatus. Pool sajandit pakuti krõpse vaid restoranis, esimene kartulikrõpsutehas avati 1908. aastal Suurbritannias ja kahe aasta pärast käivitus krõpsutehas ka USAs. Pärast teist maailmasõda oli neist saanud poodides täiesti tavaline kaup. 

Kaaviar

Kaaviar on kõigi tuuraliste seltsi kuuluvate kalade soolatud mari, kuid kõige enam seostatakse seda kolme Kaspia meres elava liigiga: beluuga, vene tuura ja sevrjuugaga. Et kaaviari seostati pururikaste Vene tsaaridega, omandas see ka Euroopas luksusliku maine. Kaaviari valmistamiseks tuleb mari tuurakalast kätte saada enne kala surma, muidu rikuvad surnud kala ensüümid kaaviari maitse. Seejärel kurnatakse mari marjaterade eraldamiseks neid ümbritsevast membraanist ning pestakse läbi, misjärel see soolatakse ning pakitakse purkidesse, mis seejärel seisavad kuni aasta pisut alla nulli jääval temperatuuril, kuni mari valmib. See ei ole keeruline protsess, kuid väidetavalt kulub kaaviarimeistril aastaid, enne kui ta omandab piisavalt kogemusi, et seda täiuslikult teha.

Pekingi part

Pekingi pardile on iseloomulik krõbe nahk ja mahlane liha. Selleks pumbatakse kõigepealt pardi kaelast õhku sisse, et nahk eralduks rasvast, nahk aga kaetakse maltoosisiirupiga. Seejärel pannakse part ahju rippuma ning küpsetatakse üsna kõrgel temperatuuril, nii et rasva tilgub ning nahk läheb krõbedaks ja tumepruuniks. Pekingi restoranides serveeritakse seda kolmes jaos: kõigepealt krõbe nahk, seejärel fileeritud liha, mida tavaliselt süüakse koos õhukeste kurgilõikude ja rohelise sibula või murulaugu ja magusa sojakastmega õhukese pannkoogi sisse rullituna, ning viimaks puljong, mis valmistatakse kõigest sellest, mis jääb pardist järele, kui kogu liha on luudelt eemaldatud. Hiina esimene kirjalik ülestähendus, mis kirjeldab enam-vähem ligilähedaselt tänapäevast Pekingi pardi küpsetamise viisi, pärineb aastast 1330. 

Rokfoori juust

Lõuna-Prantsusmaal Roquefor-sur-Soulzoni küla ümbruses olevat juustu valmistatud juba vähemalt Rooma ajast ehk kaks tuhat aastat tagasi. Sealsetes paekivikoobastes olev mikrokliima soodustab juustus kasutatava hallitusseene Penicillium roquefort`i kasvu, sama seent kasutatakse ka Stiltoni ja Gorgonzola valmistamisel ning see kuulub samasse hallitusseente perekonda kui antibiootikumise tootmisel kasutatavad seened. Neis koobastes laagerdunud juust olevat ka kuningas Karl Suure lemmikjuust olnud. Kui 8. sajandil valitsenud kuninga lemmikjuustu siiski nimepidi ei mainita, siis 1411. aastal kehtestas Prantsuse kuningas Charles IV seaduse, mis annab Roqueforti elanikele ainuõiguse sealsetes koobastes tehtud juustu selle nime all müüa. Seadus võeti arvatavasti vastu selleks, et kaitsta nii tootjaid kui tarbijaid petturite eest, kes püüdsid õige asja pähe müüa võltskaupa, mis näitab, et Roqueforti juustu hinnati juba toona sama kõrgelt kui praegu.