Acai – trendimari Brasiiliast. Mida kasulikku ta teeb? (2)

Veel paarkümmend aastat tagasi polnud muul maailmal Lõuna-Ameerikas kasvava acaipalmi tumedate väikeste viljade – acaimarjadega – mingit asja. Kohaliku rahva jaoks on need marjad aga põlvest põlve olnud üheks põhilisemaks toiduaineks.

Brasiillased on kasutanud acaimarju rahvameditsiinis, lisanud neid nii soolastele kui ka magusatele toitudele ja teinud neist mitmesuguseid jooke. Just acaimahl hakkas laiemalt levima ja nii pälvisid ka marjad toitumisteadlaste tähelepanu.

Amazonase Viagra

Acai edasine saatus meenutab mõne superstaari oma – “avastusele” järgneb kiire tähelend, promokampaaniad, tohutu nõudlus turul ja seda kõike saatev ülistuslaul. Seda marja on näiteks nimetatud igavese nooruse säilitajaks ja Amazonase Viagraks.

Väärtusliku marjaga on tegu kindlasti. Eesti Maaülikooli aianduse osakonna juhataja professor Kadri Karp on lugenud acai kohta hulga teadusartikleid ja ütleb, et nendes tuuakse välja peamiselt marjades sisalduvate antotsüaanide rohkus, mis näitab, et need viljad on väga suure antioksüdatiivse aktiivsusega ehk siis väga head antioksüdandid.

“On ka leitud, et acai mõjub positiivselt vereplasmale ja pidurdab valgeveresust. Samuti on marjadest leitud mitmeid teisi bioaktiivseid ühendeid, näiteks ka õuntes leiduvat kvertsetiini, mis pärsib südamehaiguste ja kasvajate teket. Teadustöö jätkub ja kuigi enamik antioksüdatiivset aktiivsust mõjutavatest ainetest on leitud, on vaja uurida nende mõju ulatust ja kestvust,” räägib Kadri Karp.

Küsimusele, miks on acai pälvinud igavese nooruse säilitaja tiitli, vastab aiandusprofessor, et oksüdatsiooni kahjulikud mõjud suurenevad inimese vananedes ja seetõttu võib arvata, et suure antioksüdatiivse aktiivsusega marjade tarbimine pidurdab ka vananemist.

“Aga ma olen kindel, et kui hakkaksimegi sööma peamiselt acaimarju, ei jääks me ikkagi nooreks ega terveks,” kummutab Kadri Karp müüdi acaist kui imemarjast.

Samas möönab ta, et näiteks USAs, kus süüakse palju kiirtoitu ja juuakse suhkrurikkaid jooke, tuleb mis tahes marjade propageerimine ainult kasuks. “Inimesed on reklaami suhtes väga kergeusklikud, aga kui nad seetõttu hakkavad rohkem marju sööma, on see ju väga hea.”

USAs läks acaivaimustus lahti 2004. aastal, kui toitumisteadlane Nicholas Perricone avaldas raamatu “The Perricone Promise”, milles reastas vananemise ilminguid pidurdavad toiduained ja pani esikohale acaimarja. Kui raamatu autor rääkis oma nimekirjast Oprah Winfrey menukas telešõus, saigi acaist trendimari.

Värske on väärtuslik

Kadri Karp ütleb, et kindlasti on acai väärtuslik ja tähtis mari, aga ennekõike Lõuna-Ameerika jaoks.

“Näiteks Kanada teadlased panid samasuguse nimekirja tippu mustika. Teaduskirjanduses on võrreldud acaid tumedate viinamarjadega ja leitud, et neil on samaväärne antioksüdatiivne aktiivsus. Probleemiks on aga viinamarjade kasvatamise viis – lõunas kasutatakse mitmeid taimekaitsemürke, sest seal kasvavad sordid on väga haigusõrnad. Seega ei saa Lõuna-Ameerikas soovitada viinamarju tervendavate toodete valmistamiseks. Acai kasvatamisel ei kasutata kemikaale ja see teeb tema saagi väärtuslikumaks.”

Kõige parem viis marjade antioksüdatiivse väärtuse omastamiseks on süüa neid värskena looduslikus kasvukohas või juua nendest värskelt valmistatud mahla. Kasulikud ained säilivad ka marja kuivatamisel. Eestis see taim paraku ei kasva. Kas võiksime acai jätta brasiillastele ja vaadata kodusel Maarjamaal selle pilguga ringi, et millise marja annaks meil n-ö kasulikkuse võistlustulle saata?

“Sama antotsüaani (tsüanidiin) poolest on rikkad meie mustikas ja aroonia. Acaimahlaga võrreldavad on ka pohla- ja peedimahl. Eriti väärib tähelepanu mustikas, sest see sisaldab viit antotsüanidiini ja seega võib arvata, et mustikas on ka suurema mõjualaga. On ju teada mustikate mõju silmadele, südamele jne. Tuntud on ka nn Prantsuse paradoks seoses punase veiniga, mis seisneb selles, et ebatervislikult palju rasvast sööki tarbivad prantslased põevad tänu veinijoomisele tunduvalt vähem südame- ja veresoonkonna haigusi kui põhjaeurooplased. Põhjamaades levinud viinapuusordid ei vaja taimekaitsemürke ja seetõttu on meie tumedad viinamarjad veelgi tervislikumad. Põhjapoolse kliima ja sordiomaduste mõju bioaktiivsete ühendite sisaldusele ja antioksüdatiivsele aktiivsusele selgub täpsemalt lähiaastatel Eesti Maaülikooli katsetulemustest,” ütleb professor.

Kadri Karp rõhutab, et piirduma ei peaks ühe marja-, puuvilja- või juurikasordiga. Hea toonuse ja tervise tagamiseks tuleb süüa võimalikult mitmekülgselt.

“On teada, et antioksüdatiivse toimega on teisedki värvained, mitte ainult antotsüaanid, mis annavad punase värvi. Seega on kasulik süüa ka teist värvi marju. Väga tervislik on näiteks astelpaju, mille kasvatamisel ei pea samuti kasutama kemikaale. Eestis elamise eeliseid ongi see, et meil ei kasutata marjakasvatuses kuigi palju kemikaale.”