Kodune veinivabrik

"Kellel on veel sahvris mullused moosivarud, siis neist kõigist annab valmistada suurepärast veini," kinnitab juuniorsommeljee-koolitusega koduveinitegija Tiina Kuuler. Ka porgandites-kõrvitsates näeb ta suurepärast veinimaterjali ning isegi roosi- ja tageteseõitest saab tema sõnul jooki, mis poe viinamarjaveinidele alla ei jää. Rääkimata juba tavapärastest õuntest, kirssidest jms.

Pruunid plekid lõika välja

Selleks, et veinitegu õnnestuks, on kolm eeltingimust: veinivalmistamise nõud olgu puhtad, toormaterjal värske ning tehnoloogiast tuleb kinni pidada. "Kindlasti ei tohi marjad olla nii üleküpsed, et juba otsast roiskuma lähevad. Paraku – veinitegemise mõte tekib inimesel tihti just siis, kui ta on korjanud ämbritäie marju ja pole neid kohe moosiks teinud. Ja siis kolm päeva hiljem avastab, et, uhh!, juba hakkasid käärima, paneme nüüd veinilaari hakkama," räägib Kuuler

Selline teguviis on tema sõnul aga hukutav nii veini kvaliteedile kui ka inimese tervisele, sest roiskumine on metsikult käima läinud käärimisprotsess, milles pääsevad võidule jumal teab mis pärmitüved. Neist tekivad eriti mürgised alkoholid. "Vanasti ju koduveini just käestläinud marjadest peamiselt tehtigi ja sealt on ka pärit legend, et koduvein paneb pea valutama ja teeb kõhu lahti," ütleb Kuuler.

Seevastu õunte pruunid plekid ei sega, need tuleb lihtsalt välja lõigata.

Tähtis pole kus käärib, vaid mis käärib

Peale kvaliteetse toormaterjali läheb vaja suhkrut ja veinipärmi. Veinipärmi puhul tuleks jälgida, mis toormaterjali jaoks mingi pärm on mõeldud ja kui kangeks suudab see veini kääritada. "Enamasti jäävad veinid 10–12 alkoholiprotsendi juurde, aga mõni pärm suudab kuni 18 protsenti alkoholi virdest välja keerutada," märgib Kuuler.

Vajalikud vahendid on eelkõige käärimisnõu, vesilukk ehk mulksutaja, kurnamisvoolik ja ära kulub ka hüdromeeter. Lõpuks on vaja veel tühje pudeleid, kuhu veini villida, samuti korke ja korkijat.

"Niivõrd tähtis pole, kus käärib, kui ikka see, mis käärib," ütleb Kuuler. Niisiis, kui pööningunurgas seisab vanast ajast hiiglaslik klaaspudel, siis võib selle uuesti käärimisnõuna kasutusele võtta. "Ainuke häda on, kuidas seda korralikult puhtaks saada," märgib Kuuler. "Käsi sinna sisse ei lähe ja päris sobivaid pudeliharju ka ei ole. Mina olen võtnud pika traadist varrega pudeliharja, aga seda vart ei anna siiski pudeli kumeruste järgi väga hästi painutada. Ka on neisse vana aja veinipudelitesse tekkinud aja jooksul mikropragusid. Mul on neid mitu tükki pesemisega katki läinud."

Sestap on tänapäevasem ja mugavam variant 25liitrine õhukindlalt suletava kaanega plastämber, kus on kummitihendiga avaus mulksutaja jaoks. See tuleb täita vee ja toorainega peaaegu täienisti, jättes tühjaks vaid liitrijagu nõust. "Käärimisnõu peab olema peaaegu täis, muidu on käärimiseks liiga palju õhku ja vein läheb äädikaks."

Kes tahab korraga teha veini vähem kui 25 liitrit, peab võtma ka väiksema nõu. Kuuleri sõnul on end hästi õigustanud 5- ja 7liitrised plastpudelid, millega müüakse lauavett.

Sobivad ka õhupall ja kummikinnas

Käärimise ajal peab süsihappegaas välja pääsema. Kõige lihtsam ja moodsam on selleks kasutada vesilukku, mis pannakse õhukindlalt käärimisnõu peale ja täidetakse poolenisti veega. "Aga on kasutatud ka õhupalli või kummikinnast, kuhu on nõelaga auk sisse torgatud. Kuni virre käärib, on see õhku täis, kui käärimine lõpeb, vajub õhupall kokku," sõnab Kuuler.

Et käärimisel sadestuvatest jääkidest lahti saada, tuleb veini aeg-ajalt teise nõusse ümber kurnata. "Spetsiaalne voolik on reguleeritava pikkuse ja voolamise piduritega, aga sobib ka igasugune muu tavaline voolik," räägib asjatundja. "Voolik võiks siiski olla silikoonist, sest vanaisaaegsed tumepruuniks tõmbunud kummivoolikud annavad kummimaitset."

Uuema aja abimees on hüdromeeter, mis näitab käärimist lõpetava virde suhkrusisaldust. "Suhkur muundub käärimise käigus alkoholikanguseks – kui kanget soovid, nii palju paned ka suhkrut.

Näiteks, kui tahad 10protsendilist alkoholi, pead panema nii palju suhkrut, et hüdromeeter näitaks 75. Käärimine kestab 4–8 nädalat ja hüdromeeter näitab täpselt, kas vein on käärimise lõpetanud või mitte. Kui hüdromeeter vajub üleni virde sisse, pole seal enam kopka eestki suhkrut, on vaid jumala hapu vein," märgib Kuuler. Hüdromeetri alg- ja lõpunäidu järgi saab arvutada ka veini kangust.

Koduvein võib jõuda 17–18 alkoholiprotsendini

Kui vein on käärimise lõpetanud, siis edasine sõltub sellest, kas tahetakse kuiva või magusat veini. Kui meeldib kuiv vein, siis võibki see nii jäädagi. Samuti võib veinile lisada käärimise lõpetajat, selle leiab veinipärmi pakist.

Magusa veini saamiseks võib selles etapis veel suhkrut juurde panna ja uuesti käärima lasta – nii võib vein jõuda 17–18 alkoholiprotsendini välja. Kindlasti tuleb suhkur enne veinile lisamist kannutäies veinis ära sulatada.

Nõusse kogunenud hõljum settib paari nädalaga ise põhja, nii et selle saab kurnates minema visata. Kuid veinipärmi pakist leiab ka spetsiaalsed selitajad, mis võtavad joogi 3–4 päevaga täiesti klaariks.

Selginud vein valatakse pudelitesse, jättes õige väheke ruumi ka õhu jaoks, ja korgitakse kinni. "Õhuvahe peab jääma, et hakkaksid toimuma reaktsioonid veini ja õhu vahel," selgitab veiniasjatundja. "Kui on happeline vein, siis happesus taandub ning vein läheb ümaramaks ja pehmemaks. Kui on tanniinine ehk suud kuivatav vein, siis muutub see aja jooksul maitse poolest meeldivamaks."

Koduveini hoitakse samades tingimustes nagu poeveine – külili jahedas pimedas kohas, kõige parem 11–15 kraadi juures. Mida kangem ja magusam vein, seda kauem see säilib. Veinivilla peranaine on saanud mekkida ühes talus alles hoitud 22 aasta vanust magusat kanget pihlakaveini. "Seda oli hoitud heades tingimustes ning vein oli hea ja maitsev," kiidab ta.

Kuuler koduveini üle 5–7 aasta eriti hoida ei soovita ja lahjad, 8–10 alkoholiprotsendiga veinid tuleks juba kahe aasta jooksul ära juua.

Kui juba teha, siis kohe suuremal hulgal

Kui koduveinitegu kord ette võtta, siis parem kohe suuremas koguses: "Kui teed väheke ja jood selle näiteks kahe aastaga ära, siis sa ei saagi teada, kuidas su vein edasi areneda võib ja kuidas see võib maitsta seitsme aasta pärast, kui see on võib-olla oma parimates aastates. Või hakata veini jooma alles seitsmendal aastal ja tuvastada, et eeh!, oleks ma selle viiendal aastal ära joonud, oleks superkvaliteet olnud! Ikka peab aeg-ajalt üle tšekkama, et mis su veinike teeb!"

Kuuleri enda puhul on erandiks rabarberivein, mis sugugi seista ei taha. "Selle joon juba enne jõulu ära," naerab veinispets.