Kartulivõtt nõukogude ajal: koolilaste orjatöö või meeleolukas seltsielu (4)

Ajal, mil iseliikuvad või järelveetavad kartulikombainid kaks-kolm vagu kartuleid korraga ja kiiresti üles võtavad, ei ole koolilastel ega linnainimestel enam ammu kartulipõllule asja. Ometi on sellest ajast, kui pea kogu Eesti elanikkond sügisel kartulipõldude kohale kummardus, möödas napilt veerand sajandit.

Mõnes väiksemas majapidamises on kindlasti ka praegu alles põkatsi taga propellerina keerlev kartulivõturootor, mis mulda ja mugulaid laiali lennutab, aga talupere saab oma kartuli enamasti ise võetud. Ei ole enam hordide kaupa linnasugulasi, kes septembrikuu nädalavahetustel maale vuraks ja talgutega ka end talvekartuliga kindlustaks. Milleks? Kui supermarketis on kartul sentide eest kevadeni olemas, kilest kindad kõrval, parajal kõrgusel, nii et ei pea kummardumagi. Vaadaku maasugulased ise, kuidas oma kartulid üles saavad.

Ega tänastel linnalastel vist selget aimu olegi, kus ja kuidas kartul kasvab. Aga inimesed, kel eluaastaid nelikümmend või rohkem, teavad täpselt, kuidas lõhnavad värskelt lahtiaetud kartulid ja muld segamini traktori diislivinguga.