TOIDUD, MIDA EI SOOVITATA: neid levinud roogasid restoranitöötajad ise ei telli (13)

Toidutare

Alati tasub küsida, mis rooga söögikoha personal ise soovitab. See on üks paremaid viise saada teada, kas asutus on midagi väärt (sest kui teenindaja seda ei oska, tasuks ka kliendil lauast tõusta) ja mis on eriti hea. Ent hoopis teine asi on toidud, mida töötajad iial ise ei telli ja millest nad enamasti ka avalikult rääkida ei saa.

Ameerika suured veebiportaalid on aga suurepärane viis teha anonüümselt hoiatustööd ning nii ongi koostatud nimekiri roogadest, mille suhtes tasub olla ettevaatlik.

Eripakkumised

See on sageli teine nimi nähtusele: vaja kiiresti lahti saada. Näiteks mingi tooraine on säilivustähtaja piiril ning nüüd on vaja kindlasti see ära realiseerida. Küsi parem, mis on täna eriti värske või mis on kohalikust toorainest.

Sageli on ka eripakkumised poolvalmis - saad küll kiiremini kätte, ent mitte alati seda kõige paremat maitset, mida restoranist otsid.

Siia alla lähevad paraku ka päevapraed, mis on sageli liiga vara valmis tehtud ja seetõttu muutunud struktuuriga, kuivad, maitsetud ja muul moel raskesti söödavad. Ka on enamikul juhtudel päevapakkumised, kuigi soodsad, tehtud oluliselt odavamast toorainest, mis ei pruugi olla muu menüüga sama kvaliteediga.

Kana

Oh heldene aeg, kanaliha on üks igavamaid roogasid. Ent kokad põlgavad restodes serveeritavat kana hoopis seetõttu, et linnuliha on nii lihtne küpsetada vastikuks.

Kui sa tõesti armastad kanaliha, tee seda kodus nagu mitmed väga nimekad tippkokad.

Omaenda köögis saad kõige maitsvama linnuliha, restoranide suurköökides on vead linnulihaga väga kiired tulema. Pluss jahtumine - sest kana valmib kiiresti ja su ettekandja võib olla teiste tellimustega hõivatud.

Ka on kana üks ülehinnatumaid roogasid, sest selle tooraine alghind võib olla väga madal ja päritolu üsna kahtlane. Ise kodus lindu ahju lükates on sul suurem kontroll hinna ja päritolu üle.

Austrid ja muud mere-elukad

Kui sa ei tunne soolast mereõhku, unusta mereannid ära. Lisaks on siin tõsine oht, et personal on need üle küpsetanud, tulemuseks on aga midagi väga vinsket.

Väheküpsenud ja halvasti hoiustatud mereannid aga on tõsine nakkusoht.

Austrid aga peavad olema nii värsked kui võimalik.

Pöidlareegel peaks olema, et mereande, eriti austreid tasub tellida vaid selleks spetsialiseeritud rannaäärses restoranis. Kui koha menüü on kilomeetripikkune (iseenesest juba halb märk), ei maksaks seal mereande välja valida.

Ketirestodes ja pika menüüga kohtdes head süüa ei saa

Suurtes ketirestoranides on suurem tõenäsosus, et tooraine tuuakse kohale kord-kaks nädalas sügavkülmutatuna. Värske kaarm rikneb ju ruttu, niisis ei pruugi seda üldse olla.

Ka on ohumärk, kui menüü on sõna otseses mõttes kilomeetrite pikkune. See tähendab, et suur tõenäosus, et kokk vähemnalt poole neist igapäevaselt teha ei oska ning võib sulle serveerida heal juhul keskpärase roa.

Hoia näpud leivakorvist eemal

Miks? Sest need on tühjad kalorid ning peale selle on odavamates kohtades kombeks leivakorvide sisu kokku tõsta. Ehk siis sinu leivakesi on enne ei tea kui suur hulk käsi näperdanud.

Ettevaatust suppidega

Tegemist on tõeliselt odava ja mõnusa toiduga, mis sageli on menüüs vaid sellesama viimase pärast - et oleks odav. Väga sageli pole kokk üritanudki suppi oma armastust kulnaaria vastu sisse keeta.

Ka tuleks olla ettevaatlik päevasuppidega, eriti nädala lõpupoole - on suur oht, et selles ujuvad ringi eelmisest päevadest ülejäänud lihatükid.

Hea lugeja, mida sinu meelest tuleks restomenüüdes vältida?