Tervislik õun

Selles ei kahtle enam keegi, et inglise keeles levinud ütlusel “Üks õun päevas hoiab arsti eemal” on tõepõhi all. Uuritud on õuntes leiduvaid polüfenoole ja tulemused on olnud üllatavad. Teadlased on avastanud, et õuntes sisalduvate fütotoitainete jaotus on varem arvatust palju unikaalsem.

Päikesekreem õunale

Fütotoitained pole küll eluks esmavajalikud ega anna energiat, ent need aitavad vähendada krooniliste haiguste riski. Tõenäoliselt sisaldavad õunad rohkelt polüfenoole selleks, et vilja päikese UVBkiirguse eest kaitsta. Nimelt on mitmetel õuna koores esinevatel polüfenoolidel võime neelata UVBkiirgust. Polüfenoolid on otsekui õuna looduslik päikesekreem!

Suur osa õuna polüfenoolidest on antioksüdantsete omadustega. Eriti efektiivselt mõjutavad õunad rasvarikaste rakumembraanide oksüdeerumist. Protsessil on organismis tähtis roll, kuna lipiidide peroksüdatsioon veresoontes on üks võtmefaktoreid arterite ummistumisel.

Mitmete uuringute algsed tulemused osutavad sellele, et õunas peituvad ained vähendavad eri vähivormide riski. Köögi- ja puuviljade mõju kopsuvähile on palju uuritud ja kõige silmapaistvamat toimet on avaldanudki õunad. Võrreldes teiste viljadega on õuntes sisalduval ainete kokteilil märgatav kopsuvähiohtu vähendav mõju. Teadlased ei ole täpset mehhanismi kindlaks teinud, kuid konkreetsete ainete leidmisel ja eraldamisel võivad need osutuda vähiravimiteks. Loomulikult jäävad kõige tõhusamaks kopsuvähi riski leevendamise meetodiks suitsetamisest loobumine ja passiivse suitsetamise vältimine.

Kiudained ja fütotoitained

Teadlasi on üllatanud ka õuntes leiduvate ainete toime astmale. Arvukad uuringud on näidanud seoseid õunte söömise ja astma tekke vähenemise vahel. Ilmselt peitub jõud puuvilja antioksüdantides ja põletikuvastastes ühendites.

Õunad toetavad südame-veresoonkonna tööd tänu kahele toitainete grupile: vees lahustuvad kiudained (pektiin) ja fütotoitained. Regulaarne õunte söömine alandab nii üldist kolesteroolitaset kui ka LDL-kolesterooli ehk nn halva kolesterooli taset. Mitmetes uuringutes mõistetakse regulaarse tarbimise all vaid ühe värske õuna söömist päevas.

Südant ja veresoonkonda võib põletikuliste protsesside eest kaitsta õuntes sisalduv kvertsetiin. Nimelt väheneb pärast õunte söömist C-reaktiivse valgu tase veres. C-reaktiivse valgu mõõtmist kasutatakse põletike avastamiseks organismis. Samasugust tendentsi on täheldatud katsealustel, kes sõid regulaarselt

tumedat šokolaadi.

Seos veresuhkruga Viimasel ajal on hakatud uurima õuna polüfenoolide toimet vere suhkrusisalduse reguleerimisele. Need polüfenoolid on võimelised süsivesikute seedimist ja imendumist mõjutama mitmel moel. Kvertsetiin ja teised flavonoidid takistavad teatud ensüümide toimimist, mistõttu keerulisemaid süsivesikuid lõhustatakse lihtsuhkruteks aeglasemas tempos ning vereringe koormus suhkrute vastuvõtmisel väheneb. Ka vähendavad polüfenoolid glükoosi seedeelundkonnast imendumise kiirust. Insuliin on hormoon, mida on vaja vere suhkrutaseme langetamiseks. Polüfenoolid aitavad pankreasel rohkem insuliini toota, tänu sellele on vere suhkrutase stabiilsem.

Põhjamaiselt vitamiinirikkad

Rahvameditsiinis on õun alati tähtsal kohal olnud. Õunakoorest tehtud teega raviti palavikku, põrnahaigusi,

lümfisõlmede põletikke ja suhkruhaigust. Kuivatatud õuntest tõmmis pidavat aitama hingamisteede vaevuste ja kehvveresuse vastu. Suurtes kogustes õunu söödi kõhukinnisuse ja muude kõhuvaevuste korral. Enne suuremat söömingut tasub kõhus ruumi jätta ka õunale, sest see ergutab maomahla ja teiste seedenõrede eritumist.

Õunte keemiline koostis on erinev, kuna maailmas on tuhandeid õunasorte. Põhjapoolsemad sordid sisaldavad rohkem C-vitamiini. Mineraalainetest on õuntes tavaliselt kaaliumi, mangaani, rauda ja magneesiumi. Kasulikke aineid leidub ka koores ja isegi lehtedes!

Õunu on kõige otstarbekam säilitada värskena jahedas ruumis, sest siis jäävad alles kõik mikrotoitained. Loomulikult on võimalik ubinatest teha hoidiseid, samuti jooke, nagu mahla, siidrit ja veini. Hapusid õunu ei soovitata süüa mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, suurenenud happesusega gastriidi ja sapipõiepõletiku korral. Samuti peaksid eelistama magusamaid õunu maksa- ja sapiteede haiguste põdejad. Küll aga soovitatakse hapusid õunu süüa neil, kel on alahappesusega gastriit.