MANONA SUVEKOLUMN: See kõige parem šašlõkk!

Oli ka midugi hea šašlõkk. Meie enda pere eriretsept, tuunitud viimase kümne aasta jooksul parajaks. Selle sünni taga on parasjagu valu ja vaeva ning vähemalt üks korralik toidumürgitus.
Lähen jälle tagasi aastate taha Moskvasse. Olime Kristeriga seal tema Eesti rahvusringhäälingu teenistuses olemise pärast ja ega siis alati uudiste järel lippa. Vahel lähed oma kaameramehe Antoni suvilasse ja teed liha. Šašlõkki nimelt.
Liha ennast aga plaanisime linnaeestlaste kombel ikka poest osta. Muidugi ei saa ma hiljem aru, et kus selle aru ots oli, sest seni olime juba vähemalt  aasta Moskvas olnud ja teadsime, et kaupluse peale liha osas lootma jääda ei tohi. Lihtsalt – euronormid, mis Eestis olid üldrahvuslik naljanumber, muutusid Moskvas väga mõistlikeks asjadeks. Sest seal, khmm, neid polnud.
Šašlõki osas arvas Krister, et ega nad seda ometi mõrvata oska – niigi ju batsillidest suurem osa äädikas tapetud. Oh kuidas me eksisime. Tegelikult oleks pidanud kohe selle šašlõkipakendikese ostmisest tegema järeldused – müüja vaatas meid nagu napakaid, kui sellist toodet soovisime. Ja kui lõpuks pakikese üles leidis, oli selle sisu veel masendavamalt hall, kui sa üldse suudad kujutleda.
Ent romantika, juhhei! Ja ikka panime mangaalile tule alla ning lihakillud särisema. Ja ikka oli vaja need üle kasta turult ostetud imemaitsva, keelel lesginkat tantsima hakkava adžika ja tkemaliga. Ehk siis imemaitsvate vürtskastmetega, mida tehakse kas tomatitest, hapudest ploomidest või veel mingitest imeviljadest.
Needsamad kastmed olidki süüdi, miks me selle lihakese ikka nahka panime. Sest hea kastmega on võimalik ka pappi süüa.
Järgmisel hommikul see muidugi meid ei aidanud. Sees keeras nii, et andsime endile lubaduse – edaspidi teeme šašlõkki vaid ise ja lihast, mille värskuse eest oleme valmis oma pea panti panema.
Vene imedel pole äärt, ka selliseid müügikohti leidus ja Krister õppis kiiresti tegema keeli paitavat, ent samas ülimalt lihtsat marinaadi, millega isegi kohalikele mägede poegadele rõõmsad silmad pähe tegime. Vohh, oli nende arvamus.
Kui Eestisse naasime, muutus meie šaskõkk ainult maitsvamaks. “Oh sa raisk, kui head liha siin on!” lausus mu kallis abikaasa nagu transis, kui esimest korda üle hulga aja Tallinna Keskturu lihahallis ringi käisime. Ja šaslõkk sai veel paremaks.
On väga hea tänini. Värske, mahlane ja maitsekas.
Proovige ise ka
Vaja läheb:
Parimat liha, kus õrnad rasvakiud sees. Et mitte liiga pead vaevata, võtke kaelakarbonaad ja eksida on raske. Arvestage mingi 2 kg umbes, siis „tasub“ vaeva.
Sibulaid. Ükskõik kui palju, aga seitse suurt mugulat on miinimum. Üle sibuldada on samas raske.
Äädikat, vett ja soola. Eks see ole ka kõige keerulisem ja kokkuvõttes tunnetuse küsimus. Marinaadi tuleks enne maitsta, kui lihale peale kallata – ja arvestada, et kudesid lõhustades kaotab veidi oma hapususest äädikas ning lihasse imendudes maitsest sool.
Pipar. Siin peab igaüks katsetama ise, kas paneb sisse terapipart või proovib purustatud pipraga, kumb paremini maitsestab. Eks ta sõltub ennekõike kiirusest. Hariliku, 24 tundi marineeriva šašlõki puhul toimivad paremini nii veidi lahjem äädikas kui pigem terapiprad. Kui aega vähem, saab vastupidiselt jällegi forsseerida.
Ja mõni võib tahta veel lisada näiteks loorberit. Kuid kõik üle selle väljub „klassikalise marinaadi“ raamest.
Lihatükid 5-8 cm sentimeetri jämeduseks lõigata, vedelikku sisse heita ning... Siis pärast soovitavalt üleöö ootamist (ok, kolm tundi peab vähemalt maitsestuma) juba tulele!
Ent kuidas šašlõkki õigesti küpsetada, küsige juba onu Goga käest.