Kartulisalat on eestlaste peolaudade kroon olnud juba mitu inimpõlve. Nõukogude Liidu „viljastavates“ tingimustes kulutulena üle kuuendiku planeedist levinud külmroal on aga suursugused juured, mida ei tasu ära unustada. 

Kui palju on ühist meie köökides nendel tundidel kibekiiresti valmivatel tuhandetel kartulisalatitel ja üle-eelmisel sajandil Belgast pärit koka Lucien Olivieri loodud külma suupistel? Võib teatavate mööndustega tunnistada, et selleks ongi vist vaid kartul. Kõik muu on aastate vältel muutunud, suitsutatud põldpüü on asendnud doktorivorstiga ning kapparid ja oliivid munadega. Mis aga on sama? See on armastus selle roa vastu. Venemaal on see isegi nii suur, et kartulisalat valiti tänavu väidetavalt suisa roaks, mis defineerib rahvuslikku maitset.

Kartulisalati juured on pärit Moskvast, üle-eelmise sajandi teisest poolest, mil peene restoni Hermitage belglasest peakokk Lucien Olivier soovis oma rikastele klientidele üht toredat sakuskat pakkuda. Ta lõi salati, milles pakkus tükeldatud kartuleid, linnuliha, külma loomaliha ja veel üht ja teist. On oletatud, et salati koostisosad sõltusid sellest, mis hooaeg parasjagu oli. Salati fenomenaalne menu ja võlu seisnes kastmes, mille Olivier segas ise oma salaköögiks kokku. Väidetavalt oli selle esialgne nimi linnuliha kaste ja koosnes see Provence majoneesist, Dijoni sinepist, valge veini äädikast ja vürtskastmest.