Kartulisalat on eestlaste peolaudade kroon olnud juba mitu inimpõlve. Nõukogude Liidu „viljastavates“ tingimustes kulutulena üle kuuendiku planeedist levinud külmroal on aga suursugused juured, mida ei tasu ära unustada.
Kui palju on ühist meie köökides nendel tundidel kibekiiresti valmivatel tuhandetel kartulisalatitel ja üle-eelmisel sajandil Belgast pärit koka Lucien Olivieri loodud külma suupistel? Võib teatavate mööndustega tunnistada, et selleks ongi vist vaid kartul. Kõik muu on aastate vältel muutunud, suitsutatud põldpüü on asendnud doktorivorstiga ning kapparid ja oliivid munadega. Mis aga on sama? See on armastus selle roa vastu. Venemaal on see isegi nii suur, et kartulisalat valiti tänavu väidetavalt suisa roaks, mis defineerib rahvuslikku maitset.
Samal teemal
Kommentaarid (6)