KANEELISAIAKESTE PÄEV! Maius, mis sündis sõjakoleduste keskel (3)

Kaneelisaiake „sündis“  Rootsis 1920ndatel aastatel. Ka taanlased ja soomlased on väitnud küpsetise enda rahvustoidu olevat, ent vaikimisi peetakse siiski sünnimaaks Rootsit. Esimese maailmasõja tõttu oli raha vähe ning perenaised pidid olema väga nutikad, et midagi maitsvat lauale panna. Kaneelisai on maitsekas ning odav valmistada ning muutus kähku populaarseks. Kodudest välja murdis kaneeliaiake 1950ndatel aastatel, mainib kaneelisaiade ametlik kodulehekülg. Sel ajal muutusid populaarseks kohvipeod, kus peatäheks mainitud küpsetis.

Kaneel ise jõudis Rootsi juba keskajal. Esimesed kaneeliga maiustused pakuti seal 16. sajandil kuningas Gustav Vasa pulmade puhul. Kuivatatud pärm, millega saiake kohevaks muuta, hakkas laiemalt levima 19. sajandil. Samal ajal vahetusid köökides lahtised leelõukad rauast ahjude vastu. Nisu muutus samal ajal odavamaks ning hakkas laiemalt levima. Nii saigi Rootsi küpsetiste-kultuur alguse.

Euroopa, ehk Rootsi kaneelisai on Põhja-Ameerika omast sitkema koega ning sisaldab kindlasti juba saia koostises kardemoni, mis annab maitsele hoopis teise ulatuse. Ameerika kaneelisaiad on laialivalguvamad, eeldavad sageli vormi ning neid süüakse suhkruse kastmega. Nende saiaosa on aga maitsetum.

Rootsi saiakesed on pisikesed, neid küpsetatakse kõrgema kuumusega lühemat aega. Kaunistuseks ei kasutatakse tuhksuhkrut ega ohtrat glasuuri, vaid tillukesi suhkrutükikesi.

Soome saiakesed ehk "kõrvakiilud" on suuremad ning kaetud tuhksuhkruga.

Eesti kaneelisaiakesed on pigem ülelahenaabritega sarnased.

Ameerikas armastatakse mõnedes kohtades kaneelisaiakestele lisada tšillit või süüa neid magusasse tšillikastmesse kastetuna.

Ei maksa end ka segada paari aasta tagusest libauudisest, et kaneelisaiakesed keelatakse varsti Euroopa Liidus ära - see osutus valeks. Nimelt osutati vaid tähelepanu sellele, et kaneelis sisalduv kumariin on hiiglaslikes kogustes inimorganismile kahjulik.

Tuleb teha ka vahet, millist kaneeli saiakestes kasutatakse: kas tseiloni kaneeli või kassiat. Tseiloni kaneel on kahvatupruuni värvi ja maheda maitsega, kassia aga punakaspruun, lõhnab tugevamalt ja on veidi kibeda maitsega. Kassiat kasutatakse rohkem ning see sisaldab rohkem kumariini.

Igapäevatoodetes ei tohi kumariinisisaldus ületada 15 mg ühe kilogrammi kohta. 60 kilo kaaluv inimene võib näiteks kaneelisaiu süüa päevas 400 grammi, ilma et sellest midagi juhtuks.