KODUMAINE KESVAMÄRG | Õllespetsialist: väiketootja saab endale lubada friigiõlut, suurtootja mitte (3)

Milline on teie seisukoht valitsuse kava suhtes tõsta õlleaktsiisi tuleval aastal 65% ja hiljem veelgi? Kuidas see meie õlletootjaid ja turgu mõjutab?

Siin on selline konflikt, et politoloogina olen endale sisepoliitika kommenteerimise karmilt ära piiranud. Ja kuna see on nii, siis ei saa ma seda teha ka teises rollis, õllekaupmehena.

Olgu. Kuidas üleüldiselt iseloomustate tänast olukord Eesti õlleturul?

Kaude või osaliselt vastates teie esimesele küsimusele selle aktsiisitõusu kohta: see mõjutab kahtlemata rohkem suurtootjaid, tähendab odavate õllede tootjaid, kui väikeste käsitööõllede tootjaid. Sest et väiketootjate, käsitööõllede tootjate toodang on kallim ja aktsiisi osakaal lõpphinnast on väiksem. Suurtootjate, kes rõhuvad eelkõige odavale hinnale, jaoks on aktsiisi osakaal lõpptarbija jaoks väljakujunevast hinnast kõrgem. Seetõttu see mõjutab tarbimist tõenäoliselt suurel turul rohkem kui käsitööõllede turul.

Mis aga puudutab väikeõllede turgu üldiselt, siis on seal praegu minu meelest murdepunkt või baaslagi ette saabunud. Väikseid õlletootjaid on praegu Eesti turul umbes 40 ja tõenäoliselt rohkem enam siia väga ei mahu. Praegusel hetkel on saavutatud selline n-ö turu mahutavus, et need väiksed hakkavad muutuma suuremaks ja seeläbi jäävad pinnale või siis – ennustan, et osa väiketootjaid hakkab varsti oma uksi sulgema, sest et konkurents muutub üha tihedamaks, on alanud hinnaralli allapoole ja nendes tingimustes nüüd päris-päris pisitootjatel on väga keeruline ellu jääda.

Väikeste õlletootjate käes on vist praegu turust umbes 1-2 protsenti?

Päris täpset arvu ei tea. Hinnanguliselt on see tõepoolest niimoodi. Mingi aeg tagasi arvati, et on alla 1%, nüüd juba räägitakse, et kuskil 2% ligi. Aga kuna väga täpselt seda mõõta ei ole võimalik, siis jah, see on hinnanguline tase.

Kas Eesti tingimustes see number tõuseb, jääb samaks või pigem isegi veel langeb?

Kindlasti tõuseb. Kui vaadata nüüd muu maailma turge, siis arenenud riikides on väiketoodetud õllede osakaal 5-10%. Et selles mõttes meie maht on praegu ilmselgelt väike. See on põhjendatav ühest küljest kogu selle fenomeni, käsitööõllede reformi suhtelise värskusega: ikkagi napilt kolm aastat on Eesti väiketootjad turul. Teisest küljest muidugimõista ka turu ostuvõimega, sest, nagu ennegi ütlesin, väiketoodetud õlu on kallim ja enamik tarbijaid tarbib siiski rahakotiga. Ja seetõttu ratsionaalselt käitudes on inimesel mõistlikum osta üks kuuspakk selle ühe väikese käsitööõlle pudelikese asemel.

Nii et kindlasti kasvab, aga ei kasva mühinal, sest et turu sügavus või ostuvõime on piiratud. Kui USAs on see maht mõnedes osariikides isegi üle 10%, siis tuleb arvestada seda, et seal on ostuvõime lihtsalt kõrgem.

Rääkisite õllereformist...

Ei-ei, mõtlesin õllerevolutsiooni. Selline uhke nimetus on välja mõeldud, mis tähistab seda väiketootjate turuletulekut.

Olgu. Aga kui nüüd juurte juurde minna, siis miks ja kuidas see trend üldse tekkis – miks hakati tegema ja tarbima käsitööõlut?

Noh, küsimus ei ole mitte niivõrd õlles endas, vaid selles üldises – kõlab natuke halvasti eesti keeles see sõnapaar – tarbimisparadigmas. Ehk siis muutunud on tarbijate ootus, järjest rohkem soovitakse tarbida kohalikku väiketoodetud, n-ö mahetoodetud või kuidas iganes seda nimetada, toodangut. Tarbida kohalikku juustu, vorsti, mis iganes käsitöölist asja. Et see on selline üldine muudatus tarbimises. Ja õlu on üks asi, selles ei ole midagi unikaalset, see on üldise tarbimismuudatuse lainel tekkinud.  

Te olete maitsnud suure koguse väga erinevaid õllesid. Kindlasti olete tarbinud ka suurte tootjate maitseõllesid, mis tulid välja just sel põhjusel, et suured tootjad tahtsid ka selle lainega kaasa minna. Milline teie kui spetsialisti mulje on – kuidas hindate Saku ja A. Le Coqi maitseõllesid, suurtehaste katset trendidega kaasa minna ja ise maitseõlut pruulida?

Ütleme nii, et suurtootjate katse võtta üle väiketoodete turgu ei ole ausalt öeldes ... ei ole eetiline, aga mis teha, äri on tihtipeale selline mitte kõige eetilisem asi. Konkurents sunnib tegema asju, mis võib-olla ei ole päris ilusad.

Aga teisest küljest suurtootja lihtsalt väga paljuski oma tehnoloogiliste piirangute tõttu ei saa teha seda, mida saavad teha väikesed. Nemad saavad mängida pisikeste partiidega, tuua pidevalt turule uusi maitseid. Eesti õlleturule tuleb igal nädalal viis uut väiketoodet. Mõnikord isegi rohkem, viis kuni kümme uut õlut iga nädal. Suurtootja ei ole võimeline seda tegema. Väiketoodetud õllede maastik on tunduvalt kirjum, mängulisem ja nüansirohkem, sest jällegi väiketootja saab endale lubada teha sellist nii-öelda friigiõlut või üle võlli maitsega kraami, mida suurtootja mitte kunagi ei saa teha. Suurtootja keskendub suurtele mahtudele. Nii et ta toodab ükskõik millist asja, ükskõik millist õlut 100 000 liitrit. Ja ei saa endale lubada seda, et need 100 000 liitrit on täiesti ebaõnnestumine ja turg seda üldse alla ei neela.   

Väiketootja saab endale lubada, et üks partii ei müü – mis siis, teeb kohe järgmise peale. Nii et suurtootjate katsed ei ole nii ... kuidas öelda, proovides delikaatseks jääda ... nii nüansirohked, nii naudingutpakkuvad kui väiketootjate omad.

Mis puutub nüanssidesse ja erinevatesse maitsetesse, siis minu arusaamist mööda sai see õllerevolutsioon ja käsitööõlle buum alguse IPAga ehk India Pale Ale'iga. Kas see suundumus jätkub või võib eeldada, et popimaks saavad näiteks mingisugused APAd, saison'id ja tulevikus IPA ei ole enam nii suur hitt?

Eks see IPA vaimustus on pisut üle minemas. Ta ei ole üle läinud, aga üle minemas küll ja maailma siseringi nali või ütlemine on, et "hapu on uus IPA". Ehk siis järjest rohkem vaimustutakse erinevatest hapuõlledest. Hapu ei tähenda, et on hapuks läinud, vaid on nii disainitud. Mõned on veinilikud, mõned on kergelt lausa äädikaste nootidega.

See on selline hoopis teine maailm. Selle sama pisikese niši sees on tekkinud veel kitsam nišš. Ehk siis ka väga paljud õllesõbrad, käsitööõllede sõbrad ei vaata hapuõllede poole üleüldse. See maailm muutub sisemiselt järjest kirjumaks.

IPA vaimustus aga ei lähe kindlasti veel niipea täielikult üle, sellepärast, et enamik neist, kes praegu on jõudnud oma tootmiseni, on armunud sellesse maailmasse just läbi IPAde, saanud läbi nende oma esimesed võimsad maitseelamused, ja loomulikult tahetakse neid ise taastoota. Seetõttu ka kõik väiketootjad, kes praegu turule tulevad, alustavad kindlasti IPAst. Tõenäoliselt teevad veel kolm-neli partiid IPAt takkaotsa ja siis hakkavad proovima midagi muud ka. Nii et kui hetkel vaatame Eesti väiketoodetud õllede sortimenti, siis IPA on ikkagi veel domineeriv.    

Viimane küsimus puudutab ikkagi teie eriala, loodan, et saate sellele vastata. Teadupärast on selline suur mõttetark nagu Švejk öelnud, et valitsus, kes õlle hinda tõstab, kaua ei püsi. Kas see väide on tõsiseltvõetav?

Ei, muidugi ei ole.

Siin on kaks külge. Üks on see, et mitte ükski valitsus ei püsi pikalt. Normaalsetes riikides. Demokraatlikes riikides valitsused vahetuvad ja see on normaalne.

Ja õlle hindasid läbi aktsiisi kipuvad reguleerima kõik valitsused. Nii et seos nende kahe asja vahel on üsna nõrk, kui mitte olematu.