Kas tuleviku toidukraam võiks kasvada laoriiulitel? (7)

Eelmise aasta augustis avas põllumajandustehnoloogiate piire kompiv ettevõte AeroFarms ühes Newarki äärelinna mahajäetud ööklubis katsefarmi, kus seati sisse roheliste salatite tootmine täielikult kontrollitud kasvutingimustes.

Siinne rukola, jääsalat, kressid jne võrsuvad seemnetest, mis külvatakse kasutatud plastikpudelitest valmistatud mikrofliisist kangale, mida pihustatakse altpoolt täpselt programmeeritud toitelahusega. Pooleteise meetri laiused „peenrad” asuvad riiulitena üksteise kohal, kõrgudes sammastena angaari laeni. Ühegi aknata hoones kontrollib arvutiprogramm iga kasvulava valgus-, niiskus- ja temperatuuritingimusi. Aeg-ajalt paitab sirguvaid taimi kerge briis.

Farmi töötajad näevad välja pigem laborantide kui põllumeestena, sest kuna taimi kasvatatakse igasuguste pestitsiidideta, peab farmis valitsema täielik puhtus. Mingit kokkupuudet väliskeskkonnaga tulevasel toidul enne kauplusse või toitlustusasutusse jõudmist ei ole.

70-kordne saagikus

Aastane ööklubi-eksperiment on tõestanud, et sellistes tingimustes kasvab saagikus enam kui kümnekordseks. Maapinna ruutmeetri kohta arvestatuna võib rohelist kraami aastas saada isegi 70 korda rohkem kui avamaal.

Esiteks on toitaineid ja kliimat täpselt programmeerides võimalik panna taimed peaaegu poole kiiremini kasvama. Teiseks toimub kasvutsükkel aastaaegadest hoolimata aasta ringi ja näiteks supirohelist võib korjata 12 kuu jooksul järjestikku isegi kuni kakskümmend saaki. Peale selle ei sega siin põllumeeste tööd põud, liigne vihm ega muud ilmastikuolud.

Peatselt avatavas uues tootmishoones, mis rajati töö lõpetanud metallitehasesse, plaanitakse 2700-ruutmeetrisel pinnal hakata seitsmekorruselistel peenardel kasvatama aastas tuhat tonni erinevaid salateid.

AeroFarmsi uudses tehases pole ju tegelikult midagi üllatavat peale selle, et keskkonna programmeerimine on viidud täiuslikkuseni.

Lisavalgustust kasutavad kasvuhoonetes juba ammu isegi Eesti talunikud, toitelahuses kasvanud Hollandi tomateid ja kurke ostame aga poest igal talvel. Rääkimata analoogist loomse toidu valdkonnas, kus meist paljude igapäevane kanaliha ja munad tulevad Talleggist, mille eelkäijaks olnud kanala ristiti Tallinna Linnuvabriku otsekohese nimega juba nõukaajal aastal 1956.

Seega võib vabalt juhtuda, et järgmine või ülejärgmine põlvkond ei pilguta enam silmagi, kui räägitakse taluvabrikutest või põllundustehastest.

Kas tasub ära?

AeroFarms, kes on oma praeguste tegudeni jõudnud enam kui kümme aastat kestnud sihikindla arendustöö järel, peab vabrikupõllunduse eeliseks säästlikkust, kogukondlikkust ja kvaliteeti.

Nad kulutavad 95 protsenti vähem vett, kui läheks vaja tavalises taimekasvatuses. Nad ei koorma maapinda ja kuna vabriku võib püsti panna täpselt seal, kus asuvad tarbijad ja vaba tööjõud, on kogu tootmisahelas minimaalne ka transpordisaaste.

Mis puutub toodangu maitseomadustesse, siis väidetavalt saab ka sel alal peenhäälestust kasutades saavutada hiilgavaid tulemusi. Selliselt kasvatatud salatid pidid olema eriti hõrgud ja just maitseomaduste arendamise valdkond ongi AeroFarmsi järgmine väljakutse. Sellega samal ajal püütakse järgmisena panna riiulitel kasvama aedvilju, marju ja tulevikuunistusena ka teravilja.

Küsimus, mis praegu siiski õhus, on vertikaalpõllunduse tasuvusaeg. 1000-tonnise aastavõimsusega salatifarmi käivitamiseks investeeriti 30 miljonit dollarit avalikku ja eraraha ning ka seda võib mõnede kriitikute meelest vähemalt osaliselt käsitleda keskkonnasaastena.