Laimi algseks kodumaaks peetakse Kagu-Aasiat või Indiat. Mujale jõudsid laimipuud tõenäoliselt araabia kaupmeeste, ristisõdalaste ja maadeavastajate kaasabil. Oma suure happesuse tõttu on laim aastasadadega tõusnud kultiveeritavate puuviljade esinumbriks troopikas, subtroopilises kliimas on säilitanud liidripositsiooni sidrun. Suurimad laimieksportijad tänapäeval on India, Egiptus, Mehhiko ning Kariibi mere saared.
Tõelisi ehk õigeid laime on maailmas vaid kaks liiki. Siiski on kümneid, mõne arvamuse kohaselt isegi sadu puuvilju, mida pruugitakse samuti kui laimi ning enamasti esineb neil “laim” ka nimes. Enamik nn võltslaime kujutab endast tsitruseliste looduslikke, mõnikord ka aretamisega saadud hübriide, mida suudavad täpselt eristada ainult eriteadlased.
Tuntuim looduslik hübriid on kahtlemata India ehk Palestiina maguslaim, mis Indias kannab nime mitha nimboo ja Egiptuses limun succari. Selle vilja suhteliselt mage maitse on meelepärane Aasia elanikele. Läänes maguslaimi viljast suuremat ei hoolita, kuid viljapuud Citrus limettioides peetakse aretustöös tänuväärseks pookealuseks. Kagu-Aasiast pärit kaffiri laimipuu leiab läänemaailmas kasutust peamiselt ilupõõsana, Tai ja Indoneesia köögis aga pruugitakse lehti toidu maitsestamiseks umbes nagu loorberit. Hispaania laimina tuntud ja tarvitatav puuvili aga ei kuulu üldse tsitruseliste hulka.
Veel on grupp ristandeid – mandariinlaimid, mille tuntuimast liigist rangpurist saadakse maailma parimaks peetavat tsitrusemarmelaadi.
Tõelisteks laimideks loeb enamik asjatundjaid kahe põhiliigiga tsitruseliste rühma, mille ladinakeelne nimetus on Citrus aurantiifolia – apelsinileheline tsitrus. Nii autoriteetset trükikirjandust kui ka selleteemalisi netiportaale sirvides leiab aga üpris palju lahknevusi ja tõlgendusi. Sellele vaatamata püüab alljärgnev anda üldpildi kahe põhilise laimiliigi erinevustest ja kasutamisest. Võõrkeelsed nimetused kuluvad kindlasti marjaks ära nii maailmaränduritele kui ka kokaraamatute kasutajatele.
Hapulaim, uuemas keelepruugis limonell, kannab inglise keeleruumis nimetusi Mexican lime, West Indian lime, Key lime, Bartender lime või lihtsalt common lime. Egiptuses on ta limun baladi, Indias kaghzi nimbu, Marokos aga lihtsalt doc, Soome kokakirjanduses limetti.
Limonelli tõid Portugali ja Hispaania maadeavastajad Ameerika mandrile 16. sajandil. Nagu paralleelnimed reedavad, kultiveeritakse hapulaimi tänapäeval ka Mehhikos ja Kariibi meres asuvas Lääne-India saarestikus.
Hapulaim on kas ümar või üsna veidi ovaalne vili, mille läbimõõt on u 2,5–3 cm, kaal 25–30 grammi. Vilja õhuke ja tihedalt liibuv kest on algul sügav-tumeroheline, kuid muutub puu otsas küpsedes oranžiks ja lõpuks kollaseks. Sellist värvust parasvöötme elanikud, nende hulgas ka meie, hapulaimidel siiski ei näe. Kuna limonelli parimad omadused tulevad esile poolküpses staadiumis, koristatakse viljad juba tumerohelisena.
Hapulaimil on tugev eripärane lõhn, mille allikaks on rohelise kooreosa eeterlikud õlid. Kahvatu- või kollakasroheline viljaliha on mahlane, väga hapu, omapärase mõrkja maitsega ning sisaldab enamasti ka paar-kolm seemet. Vilja peamiseks väärtuseks peetakse küll C-vitamiini, kuid kõrge hinna tõttu hapulaim vähemalt meie jaoks arvestatavat askorbiinhappe allikat ei kujuta.
Limonelli ostmisel tasub valida kvaliteetne, tumeroheline vili. Mahlane vili on raske, kest läikiv ja pruunide laikudeta. Säilimiseks vajab laim palju suhtelist niiskust, temperatuur ei tohiks olla madalam kui +10°, teisisõnu tähendab see külmkapi suletud puuviljasahtlit. Kui nõutud tingimusi pakkuda pole, tasub laim asetada mõnda otsese valguse eest varjatud kohta köögikapil või -riiulil.
Üks hapulaimi paljudest nimedest, “baarimehe laim”, kajastab otseselt vilja üht vanimat ja levinumat kasutusviisi Kesk-Ameerikas. Laimimahl on vältimatu komponent kuulsates kokteilides Margarita, Mojito ja Caipirinha. Rohkesti pruugitakse laimimahla nii koduses joogis nimega limeaad kui ka tööstuslikes karastusjookides (nt Sprite), lisaks on see toidutööstuses kasutusel veel sidrunhappe toorainena. Kesk-Ameerikas ja mujalgi kuumas kliimas on väga levinud liha ja kala maitsestamine ja kiirvalmistamine laimimahlaga.
Laimikoore eeterlikud õlid maitsestavad mitmeid lühikese kuumtöötlemisega eksootilisi roogi, kuid leiavad kasutust ka aroomiteraapias, kosmeetikatööstuses ning isegi kodukeemias. Laimiviile näeb sageli pidulaual vaagnatel või joogiklaasi serva küljes, levinud on ka laimikoorest keeratud spiraalid.
Inglise keeleruumis on selle teise laimiliigi kohta käibel veel nimetused Persian lime, Tahiti lime, Bearss lime või Seedless (seemneteta) lime, soome vaste on Persian limetti.
Limett on limonellist suurem ja harilikult ka pisut piklikum, mõlemas tipus võib olla väike nibutaoline moodustis. Värvuse kohta kehtib üldiselt hapulaimi kohta öeldu, kuigi kõige kuumematel troopikaaladel kasvanud viljad jäävad väidetavalt mõnikord tumeroheliseks ka täisküpsena puu otsas. Limeti viljaliha on kahvaturoheline ja alati seemneteta, hapulaimiga võrreldes vähem happeline ning ilma viimasele omase unikaalse ja kõrgelthinnatud mõrkja nüansita. Viljakest on limonelli omast paksem ning aroomilt nõrgem. Limett säilib hapulaimist paremini nii transpordil kui ladudes.
Kuna orkaan Andrew 1992. aastal Florida suured limetikasvandused pea täielikult hävitas, kasvatatakse USA-s seda puuvilja praegu peamiselt Californias oma tarbeks, põhieksportijaks on tõusnud Mehhiko.
0,5 kg suure valge kala fileed (tursk, haug, koha vm)
2 dl Sicilia laimimahla
1 suur tomat
1 keskmine sibul
1 väike purk marineeritud rohelist tšillipipart
4 sl peenestatud siledaid petersellilehti
1 küüslauguküüs
1 tl soola
0,5 tl Tabasco kastet
1 sl õli
Lõika kalafilee sõrmepikkusteks ribadeks ja sega 1,5 dl laimimahlaga. Kata ja hoia külmas vähemalt 4, maksimaalselt 6 tundi. Liiga pikal marineerimisel hakkab laimimaitse liialt domineerima. Veidi enne määratud aja lõppemist koori tomat, eemalda pehme sisu ja lõika viljaliha tükikesteks. Peenesta sibul, küüslauk, pipraterad ja maitseroheline. Sega tükeldatud ained õli, ülejäänud laimimahla ja maitseainetega. Sega maitsestunud kalaga. Enne serveerimist lase veel paar tundi külmas maitsestuda.
pool lavakurki
pool melonit
peotäis suvisibulat
2 sl heledat sojakastet
1 laim
Lõika külmas seisnud kurk ja melon kuubikukesteks. Sibulatel peenesta valge osa, lõika rohelised laugud õhukesteks rõngasteks. Pane ained kaussi ja sega läbi. Pigista laimist mahl välja, sega sojakastmega ning nirista ülejäänud ainetele. Sega läbi ja serveeri kohe koos leivaga eineks või ka grillvorsti või -liha lisandiks. Tugevama laimimaitse saamiseks sega salsasse veidike peenelt riivitud laimikoort.
Kommentaarid (0)