Muna, igas eas vajalik (9)

Muna on bioloo­gili­s-bio­kee­miliselt kõrg­väär­­tus­lik toi­du­aine, inim- or­ganismile sobiv, kergesti omasta­tav (muna toitainete omastatavus on suurim, 95–97%). Tipptoiduaine on muna mitmel põhjusel.

1. Muna valgud on parima bioväärtusega valgud, andes väga heas kogu­ses ja sobivas vahekorras asendamatuid ja teisi aminohappeid. Munavalges asub antimikroo­bne ensüüm lüsosüüm – mikroobe lõhustades tagab see muna säilimise.

2. Munas on suurepärane ja väga mitmekesine fosfolipiidide spekter ning muna on eriti hea letsitiini allikas. Seda fosfolipiidi vajab organism olulisel määral rakkude ülesehituseks, normaalseks aine­­vahe­tuseks ja sapi koos­tise stabiliseeri­miseks (väga heaks toidulipiidide seedimiseks!). Muuseas, sõna “letsitiin” pärinebki munakollase kreeka­keelsest nimetusest lecitos. Nii et süües mune, ei pea kulutama raha letsitiinipreparaatide ostmisele apteegist.

Muna lipiidid on üldse väga väärtuslikud. Muna rasvosas on nii küllastunud kui ka küllastu­mata rasvhappeid (koguseliselt on ülekaalus vii­mased).

3. Muna on unikaalne toiduaine: olles loomne toidukraam, annab ta sööjale mitmeid hädavajalikke taimse päritoluga aineid. Nii on munakollane suurepärane lu­teii­ni, karo­teenide, ksantofüllide ja ovoflaviinide allikas. Mitmed neist taimset päritolu ühen­ditest on näiteks ülivajalikud nägemise tagamiseks igas vanuses.

Karoteen muu­tub aga organismis A-vitamiiniks (ülivajalik heaks nägemiseks ja infektsioonide tõrjeks). Arvestades nüüdisaja ülisuurt pidevat nägemiskoormatust (arvuti, nutitelefon jne), on munasöömine äärmiselt mõistlik.

4. Rasvlahus­tuvatest vitamiinidest leidub munas, peamiselt rebus, kenasti A- ja D-vitamiini, vähemal määral E- ja K-vitamiini. Siit ka lisakasu põhjamaades kummitava D-vitamiini vaeguse tõrjetöös. Muna on B2-vitamiini ja inimorga­nismile sobiva B12-vitamiini vormi väga hea allikas, aga ka teiste B-rühma vitamiinide (B3, B3, B6) ja H-vitamiini andja.

5. Munast saab seleeni ja fosforit, aga ka kaltsiumi, kaa­liumi, tsinki, rauda ja joodi.

6. Muna­söömine ei ähvarda inimest liigse kolesterooliga. Seda ammust teadustõde sisaldavad ka äsja ilmunud USA toitumissoovitused. Munas leiduv kole­sterool asub muna­rebus, seda pole munavalges ja -koores. Ühes 50grammise muna ­kollases on umbes 230 mg koleste­rooli, kuid sellest imendub üksnes 20–25%. Seega ei kujuta ühe muna söömisel verre jõudev kolesteroolihulk endast mingit probleemi, sest inimese ainevahetusele on vaja, et päevas liiguks toidust verre 250–300 mg kolesterooli. 

Munadel on iga­päevases me­nüüs suur tähtsus, sest nad sisaldavad kõrg­väär­tuslikke valke, lipiide (sealhulgas ka erinevaid toidu­rasvu), vita­miine ja mine­raal­aineid ning mitmeid hädavajalikke taimseid ühendeid. Seega on munal väga suur bioväärtus, aga kalorsus suhteliselt väike. Keskmine kanamuna annab 70–80 kcal energiat. Nii sobivad munad edukalt ka dieettoiduks. Kestval kasutamisel on keedetud muna alati pisut tervislikum kui praetu. Koore värvusel (valge või pruun) muna toiteväärtuse seisukohalt tähtsust pole.