Toiduuudised

Tekst ilmus esmakordselt 2010. aasta septembrikuu Tervis Plussis.

Rasvhapetes peitub toidurasvade sisu  (2)

Mihkel Zilmer , 25. november 2015, 17:30
Foto: PantherMedia / Scanpix
Toitainete pu­hul ei kehti ultimatiivsus – pole häid ega halbu toitaineid, vaid kõik nad on eluks hädavajalikud, nii ka küllastatud ja küllastamata rasvhapped.

Milline on tüüparusaam? Eks ikka järgmine: küllastatud rasv­happed on inim­or­­ganismi jaoks midagi halba, kuid küllastamata rasvhapped igati head. See sõnum on aga infoprügi (infolaadne).

Ainevahetuslikult parim ja tervist tagav söömine tähendab, et inimtoidus peaks olema mõle­­maid rasvhappeid – nii küllastatud kui ka küllastamata – kui ülivajalikke toitaineid sisaldavaid toidu­ras­vu.

Samal teemal

Taimses toidukraamis (taimsetes rasvades) domineerivad küllastamata rasvhapped (kuna taimne rasv on vedel, nimetatakse taimseid rasvu ka õlideks), aga neis on ka küllastatud rasvhappeid. Loom­setes rasvades (tahkemates, näiteks seapekis) on ülekaalus kül­lastatud rasvhap­ped, aga neis on märkimisväärselt ka küllastamata rasv­happeid.

Miks annab looduslik toidu­kraam (ja peabki andma) nii küllastatud kui ka küllastamata rasvhappeid?

Arusaamiseks vaatame inim­organismi. Inimese ke­hali­piidi­des on vajalikud mõlemad. Neid on tarvis selleks, et ta­­gada närvikiudude parim elektriisolatsioon, kopsude normaalne töövõime sisse- ja välja­hingamisel, aidata ioonpumpade, retseptorite, kanalite miljonitel molekulidel õigesti paik­neda ja talitleda biomembraanides jne.

Näiteks fosfolipiidide molekulid ongi keharakkude biomembraanide alu­seks ja talitluse ­sisuks. Ja ennäe! Fosfolipiidides valitseb absoluutne tasa­kaal: üks rasvhape on küllastatud, teine aga küllas­tamata!

Juba selle näite põhjal peaks aduma, et arusaam, mille järgi peetakse küllastatud rasvhappeid halbadeks ja küllastamata rasvhappeid headeks, on eksitav. Ja veel, eksisteerib huvitav pa­radoks. Kui müügil on võilaadne asi, on lärmi kui palju, ebatõde võib aga vabalt laiu­tada!

Õnneks areneb normaalne söömine mühinal ning üha enam on neid, kes suudavad eristada infot ja infolaadset materjali, mida sageli lausa peale surutakse.

Inimorganismi ainevahetus on võimas ja suudab ka ise sünteesida enamiku vaja­tavaid rasvhappeid. See on evolutsiooniliselt aren­datud võimalus, et ­elu saaks normaalselt eksisteerida neil ajutistel perioodidel, kus toidurasvade saamine on puudulik. Kui mõni inimene hüs­teeriliselt kardab küllastatud rasvhappeid ja üritab paaniliselt neid vältida, siis peab tema organism neid vajalikus koguses ju ise tootma.

Ja veel. Näiteks mõttega lugedes teevad lugejad pisut tööd ka oma nn bio­kõvakettaga ning lugemisega kaasneb mõ­nevõrra intensiivsem südametöö. Neis tingimustes kasutab südamelihas eelistatult rasvhappeid ehk lugejatel on eeldusi ka rasva­protsendi vähendamiseks. Kas pole tore, et mõtleva lugeja organism saab mitmekordset kasu!