Toiduuudised

Enamik internetist tellitavaid toitumisteste on praktilise väärtuseta 

Õhtuleht.ee, 6. mai 2015 14:15
Foto: PantherMedia / Scanpix
Eile Tallinnas toimunud IX Naise tervise konverentsil tõi perearst Eret Jaanson oma kogemusest lähtuvalt välja probleemid patsientidega, kes tellivad või lasevad endale määrata erinevaid analüüse (näiteks vitamiinide ja mineraalide või sportlaste paketid) ning seejärel tulevad tulemustega arsti vastuvõtule.

Sellest lähtuvalt tekivad küsimused, kuidas peaks antud olukorras arstid käituma ja milliseid soovitusi andma – millised on normid, millele toetuma peaks, vahendab portaal Med24.

Samal teemal

Sisemeditsiini residendi ja kliinilise toitumise konsultandi, Eesti Kliinilise Toitumise Seltsi liikme Hanna-Liis Lepa sõnul pole enamikul testidest, mida igaüks internetist tellida saab, tõenduspõhist praktilist väljundit. Tema sõnul ei saa enamasti vitamiine ja mikroelemente määrates ühest vastust, mida see väärtus täpselt tähendab ning kas selle puhul on võimalik kinnitada defitsiite. Kui defitsiiti pole võimalik määrata, ei tähenda see samas, et seda ei eksisteeri – meie toidulaual on enamasti suur hulk tühje kaloreid ning kõiki vajalikke vitamiine ja mikroelemente ei saa kätte. Seega võib öelda, et defitsiidid on potentsiaalselt organismis olemas, kuid täna ei saa anda tõenduspõhist soovitust, millega neid asendada.

Hanna-Liis Lepp rääkis, et riiklikud toitumissoovitused on praegu muutmisel. Kuigi soovitusi tuleb vaadata reservatsiooniga, ongi nende eesmärk anda kohalikule elanikkonnale üldsuund.

Riiklikud toitumissoovitused on piirkondlikud, sest tekkida võivad defitsiidid on erinevad – Eesti eelmised ja ka uued soovitused saavad põhinema Põhjamaade 2012. aastal koostatud toitumissoovitustel, kuid alati lisatakse näiteks kohalik tarbimiskäitumine ja muud kohaliku olu arvestavad tegurid. Soovitused vaadatakse üle umbes iga viie aasta tagant, et kohendada neid vastavalt uutele teadmistele, sest arstil endal on võimatu iga päev uut teaduskirjandust läbi töötada. Soovitused annavad tõenduspõhise suuna, mis tugineb eri valdkondade spetsialistide uuringutel. Üldelanikkonna toitumissoovitused aga pole mõeldud sekundaarpreventsiooniks ega haiguspuhusteks juhtudeks ja võivad oluliselt personaalsetest soovitustest erineda.