LÄHEB HÄSTI ALLA: Käsitööõlled koguvad Eestis populaarsust. Foto: STANISLAV MOSHKOV
Toiduuudised
28. märts 2015, 07:00

Käsitööõllede võidukäik

Kolme viimase aastaga on Eesti õlleturul toimunud murrang – välja on tulnud hulk kodu- ja välismaa käsitöö­õllesid. Kuigi praegu pruulivad paljud väiketootjad oma õllesid kellegi teise pruulikojas, usub 2014. aasta parim õllesommeljee Urmas Linnamägi, et paari aastaga pannakse Eestis püsti ka kümmekond väikest pruulikoda.

Praegu leiab käsitööõlut enam kui kahekümne Eesti kaubamärgi alt.

"Ilmselt nimepidi teatakse aga rohkem neid, kellel on oma pruulikoda," arvab veini- ja õllepoodi SIP pidav Linnamägi. Näiteks kahte staažikat tegijat – poolteist aastat tagasi alustanud Põhjalat ja Õllenauti, samuti Lehe ja Vormsi pruulikoda.

"Ka osa pubisid pruulib ise ehk kui kellegi leti taga mulksub laager- või kääritustünn, siis see on ikkagi käsitöö," ütleb ta.

Käsitöömeistrite n-ö õllerevolutsioon käib kogu maailmas. Ameerikas, Inglismaal ja ka mujal Euroopas on viie-kuue aastaga toimunud suur muutus eelkõige klientide peas, kes on kümneid aastaid olnud suurtootjate õllereklaamide lummuses.

"Näiteks ameeriklased on paarkümmend viimast aastat usinasti humalaid aretanud. Õlle põnevus algabki eelkõige humalast ja näiteks ameeriklased on aretanud humala, millega saab õlle lõhna ja maitset timmida väga erinevatesse suundadesse. Sisuliselt võib humalate segamisel saavutada kogu köögi- ja puuvilja lõhna- ning maitsevaliku," tõdeb Linnamägi.

Kuidas orienteeruda käsitööõllede maailmas?

"Nagu toidugi puhul, algab kõik maitsest. Väga tihti on inimeste õllevaliku põhiliseks aluseks humala mõrudus. Näiteks paljud naised alustavad tutvust õllega, milles on vähe humalat. Neile soovitan ma Belgia õllesid proovida – need on vähem humalased ja kohati isegi magusapoolsed," räägib Linnamägi ja lisab, et kindlasti leidub belglastegi hulgas erandeid.

Paljudele humalamaailma põnevus ning mõrudus aga meeldib. Õllesommeljee lemmikud Eesti käsitööõlledest on Põhjala Topeltnelson ja Pühaste Keiser Sorachi. "Esimene on küll kange – 8,2%, aga seal on palju maailmas üsna defitsiitset Uus-Meremaa humalat nimega Nelson Sauvin. Viimane teeb selle hästi põnevaks tõelisele õllesõbrale, kes humalamaitset ei karda. Keiser Sorachi teeb eriliseks aga Jaapani humal Sorachi Ace."

Kange käsitööõlu sobib magustoiduks

Käsitööõllede tavapärane alkoholisisaldus jääb 4,5–8% vahele. Kuigi mitme käsitööõlle keskmine alkoholisisaldus on harjumuspärasest ka mitu korda suurem, usub Linnamägi, et juues seda ei taju.

"Mida paremini on õlu tehtud, seda vähem on alkoholimaitset tunda. Näiteks Põhjala Pimeda Öö kangus on 13,6%, kuid see alkohol on peitunud magusate ja muude maitsete vahele. Loomulikult on sellist õlut pisut keerulisem kulistada, aga kuna see on ikkagi maitseõlu, siis see sobibki pigem mitmele inimesele magustoiduks – igaüks võtab lonksu ja sellega toidukord lõppebki," ütleb ta.

Kuna hästi humalasi õllesid suurtes kogustes juua ei saa, ei pruugi ka saunaõhtu käsitööõlledega minna rahakotile kulukamaks kui suurtootja humalavett varudes. "Kuigi ühe pudeli hind on tavaõllest mitu korda kallim, on käsitööõllel nii palju rohkem maitseid, et sa jood selle võrra vähem," tõdeb Linnamägi.

Seepärast ei näe ka täna õhtuni Telliskivi loomelinnakus kestval rahvusvahelisel käsitööõllede festivalil Oktoberfesti stiilis kaheliitriseid õllekanne – õlut pakutakse 100 ml kaupa ja iga osalev pruulikoda toob välja 6–8 maailmaklassi õlut.