Muna on bioloogilis-biokeemiliselt kõrgväärtuslik toiduaine, inim- organismile sobiv, kergesti omastatav (muna toitainete omastatavus on suurim, 95–97%). Tipptoiduaine on muna mitmel põhjusel.
1. Muna valgud on parima bioväärtusega valgud, andes väga heas koguses ja sobivas vahekorras asendamatuid ja teisi aminohappeid. Munavalges asub antimikroobne ensüüm lüsosüüm – mikroobe lõhustades tagab see muna säilimise.
2. Munas on suurepärane ja väga mitmekesine fosfolipiidide spekter ning muna on eriti hea letsitiini allikas. Seda fosfolipiidi vajab organism olulisel määral rakkude ülesehituseks, normaalseks ainevahetuseks ja sapi koostise stabiliseerimiseks (väga heaks toidulipiidide seedimiseks!). Muuseas, sõna “letsitiin” pärinebki munakollase kreekakeelsest nimetusest lecitos. Nii et süües mune, ei pea kulutama raha letsitiinipreparaatide ostmisele apteegist.
Muna lipiidid on üldse väga väärtuslikud. Muna rasvosas on nii küllastunud kui ka küllastumata rasvhappeid (koguseliselt on ülekaalus viimased).
3. Muna on unikaalne toiduaine: olles loomne toidukraam, annab ta sööjale mitmeid hädavajalikke taimse päritoluga aineid. Nii on munakollane suurepärane luteiini, karoteenide, ksantofüllide ja ovoflaviinide allikas. Mitmed neist taimset päritolu ühenditest on näiteks ülivajalikud nägemise tagamiseks igas vanuses.
Karoteen muutub aga organismis A-vitamiiniks (ülivajalik heaks nägemiseks ja infektsioonide tõrjeks). Arvestades nüüdisaja ülisuurt pidevat nägemiskoormatust (arvuti, nutitelefon jne), on munasöömine äärmiselt mõistlik.
4. Rasvlahustuvatest vitamiinidest leidub munas, peamiselt rebus, kenasti A- ja D-vitamiini, vähemal määral E- ja K-vitamiini. Siit ka lisakasu põhjamaades kummitava D-vitamiini vaeguse tõrjetöös. Muna on B2-vitamiini ja inimorganismile sobiva B12-vitamiini vormi väga hea allikas, aga ka teiste B-rühma vitamiinide (B3, B3, B6) ja H-vitamiini andja.
5. Munast saab seleeni ja fosforit, aga ka kaltsiumi, kaaliumi, tsinki, rauda ja joodi.
6. Munasöömine ei ähvarda inimest liigse kolesterooliga. Seda ammust teadustõde sisaldavad ka äsja ilmunud USA toitumissoovitused. Munas leiduv kolesterool asub munarebus, seda pole munavalges ja -koores. Ühes 50grammise muna kollases on umbes 230 mg kolesterooli, kuid sellest imendub üksnes 20–25%. Seega ei kujuta ühe muna söömisel verre jõudev kolesteroolihulk endast mingit probleemi, sest inimese ainevahetusele on vaja, et päevas liiguks toidust verre 250–300 mg kolesterooli.
Munadel on igapäevases menüüs suur tähtsus, sest nad sisaldavad kõrgväärtuslikke valke, lipiide (sealhulgas ka erinevaid toidurasvu), vitamiine ja mineraalaineid ning mitmeid hädavajalikke taimseid ühendeid. Seega on munal väga suur bioväärtus, aga kalorsus suhteliselt väike.
Keskmine kanamuna annab 70–80 kcal energiat. Nii sobivad munad edukalt ka dieettoiduks. Kestval kasutamisel on keedetud muna alati pisut tervislikum kui praetu.
Koore värvusel (valge või pruun) muna toiteväärtuse seisukohalt tähtsust pole.
Muna söömine võrdub abordiga.