Evelin Ilves
Foto: Mari LuudEVELIN ILVES | Nii edasi tegutsedes oleme varsti omal maal taas orja rollis. Või ei jää meile sedagi (2)
Korjan Kadrioru pargi niitmata alal koogi kaunistamiseks roosa ristikheina õisi, kui keegi enesekindlal sammul mulle peaaegu et kanna peale astub. Pööran ringi ja näen sügavale enesesse süüvinud pilguga vana sõpra, kõrvaklapid peas, kui paljale õhule mulle lähenemas. Ajan selja sirgu ja kätsatan ta suunas hoogsa „Tere!“. Hea, et ta mulle sülle ei kukkunud, jõuan mõelda, kui ta põues mängiva helikandja välja lülitab ja jahmunult mind piidlema jääb.
Muidugi on mul aega, sest tema pea on alati põnevaid ideid ja ka lahendusi täis. Nagu ka seekord: „Ma püüan vastata küsimusele – kuidas Eesti alles jääks?“ alustab ta ootamatult. Tohoh?!. See on ikka päriselt eksistentsiaalne küsimuseasetus…
Suurim probleem, mis Eesti allesjäämist tema arvates ohustab, on Eesti tarkusest ja tarkadest tühjaksjooksmine. Lokkaval keskpärasusel ja suisa lollusel aga ei lähe kaua aega, kui ettevõtted, maad ja metsad ja maavaradki välismaalastele klaashelmeste eest maha müüakse. Ja mitte lihtsalt välismaalastele, vaid lausa agressorriigi kodanikele.
Kommentaarid