EVELIN ILVES | Lõpliku paranemise eeldus on vana haava lahti võtmine ning puhastamine

„Ma olen armunud,” teatab mees ilma igasuguse sissejuhatuseta oma naisele otse silma vaadates. Nad on kauaaegne paar, keda sõbrad alati ideaalseks, justkui näidisabikaasadeks on pidanud. Ma vaatan, peaaegu et upun selle võõra naise silmadesse. Ja minus ärkab ammune sarnane kogemus mu enese elust. Imestan, et see on valus.

Unustan end jälgima tolle naise ilme iga miimilist värelust, murdosasekundi jooksul muutuvaid valu-ja hämmingulaineid, mis tema ikka veel kaunist näoovaalist üle rulluvad. Ta tõmbub pingesse ja vajub vaikselt kühmu. Ta on justkui vabalangemises. Tõsi, ta ongi ootamatult kiirteel oma elu armastuse lõpus valitsevasse kuristikku. Kui ta järsku ennast kogub ja metalse häälega küsib: „Kes ta on? Näita pilti!”