Kolumnid

Evelin Ilves: kas minu kodune toidu raiskamine õhutab tõesti kliimakatastroofe? (38)

Evelin Ilves, 5. detsember 2019, 20:44
Evelin Ilves restoranis Roog.Foto: Tiina Kõrtsini
Ühel õhtul nägin Tartus Parandustöökoja hubases köögis puhaste pappkastide virna, mis täis uhiuusi plastpakenditesse pakitud kobartomateid. Küsimusele, miks nii palju tomateid ja kas keegi annetab neid tollele keskkonnateadlike noorte ühendusele, kes muuhulgas ka äravisatud puu- ja köögiviljadest catering'idele toitu valmistavad, tuli ootamatu vastus.

Ei, need on keskhulgilao jäägid, mis pole poodidesse jõudnudki, miski tähtaeg on läbi ja nad kuuluvad lihtsalt hävitamisele.

Hävitamisele? Täiesti ilusad, puhtad, veatud tomatid!? Miks küll? Kellele see kasulik võiks olla? Ja mulle meenus häid näiteid täistikitud artikkel USA meediast, mis kirjeldab, kuidas toidu raiskamine – mis ka söömiskõlbulike köögiviljade hävitamine kindlasti on – mõjutab meie kliimat tervikuna.

Siin mõned kõnekad faktid:

* Tarneahelas läheb aastas kaduma 377 000 tonni tomateid;

* See tähendab 57 miljardi liitri vee ja seitsme miljoni töötunni asjatut kasutamist 90 ruutkilomeetril;

* Raisku läinud tomatite hävitamine läheb maksma 12,3 miljonit eurot, ühtlasi tekib seetõttu 312000 tonni kasvuhoonegaaside heitmeid;

* Nende tomatite raiskamise vältimine võrduks heitmetest rääkides 55 000 auto eemaldamisega teedelt üheks aastaks.

Allikas: Euroopa Parlamendu uuringuteenistus, 2008 a andmed

Neidsamu hinnalisi tomateid raisatakse kogu tarneahela vältel lausa uskumatustes kogustes. Hulgiladudele lisaks lendab prügikastidesse kottide ja pakkide viisi igati kõlbulikke vilju ka hüpermarketitest kohvikuteni. Kusjuures olemas on ilusasti graafikusse joonistatav seos: mida suurem pood, seda suurem raiskamine. Väikestes maapoodides ei lähe peaaegu midagi raisku, seal ollakse alal- ja hinnatundlikumad, ning osatakse kaupade realiseerimist allahindlustega peaaegu jäägivabaks korraldada.

Miks ometi ei võiks neid looduse ande annetada? Aga ei või! Meie Eesti seadused on tehtud nii, et kaupmehel on kõige lihtsam ja odavam kogu alanenud kvaliteediga toit lihtsalt minema visata – kusjuures miljonitesse kilekottidesse pakitud olme-segajäätmetena. Teadaolevalt ainult üks supermarketi-kett sorteerib biojäätmed vastavasse prügikasti.

Seevastu näiteks Prantsusmaal on kõik seadused tehtud ümber nii, et äraviskamine on kõige kallim toidu realiseerimise viis, kuni karistamiseni välja. Kõige lihtsamaks ja soositumaks on tehtud hoopis jääkide jagamine ja annetamine. Miks, väike Eesti, kus elab vaat et kõige rohkem eakaid ja lapsi vaesuses, sa nii jõhkralt raiskamist soodustad, kui selle toidu vajajad on siinsamas, meie ühises kodus? Ainult rumalus, pimedus või kurjus loob selliseid regulatsioone...

Veel mõned faktid*. Kui mõtleme kliimamuutustest, meenuvad esimeste kurjamitena  lennukid, maapõuevarade, nafta- ja sõjatööstused, metsade maha raiumine... Ent kui toidu üleilmne raiskamine oleks riik, oleks ta terves maailmas esimese kolme kõige enam CO2 atmosfääri paiskavate riikide seas. Esikohta hoiab siin Hiina. Euroopa Liidus, maailma kõige jõukamas piirkonnas, läheb igal aastal hinnanguliselt raisku u 88 miljonit tonni toitu.

See teeb 173 kg inimese kohta aastas.

Jah, sina, mina, maavanatädi ja naabri beebi raiskavad kõik umbes 173 kg toidupoolist!  Kusjuures suurim hulk toitu raisataksegi just kodumajapidamistes (53% kogu raisatud toidust), mitte ladustamisel, transportimisel või poodides. Selle hulluse ümberpööramine on meie oma kätes!

Järgmised instantsid, kes tõsiselt peeglisse ja hukkuvatele jääkarudele silma võiksid vaadata, on toitlustusasutused ja toidu töötlejad – kokku 31% raisatud andidest läheb nende hingele. Kusjuures raiskamise intensiivsus Euroopa Liidu liikmesmaade lõikes erineb samuti drastiliselt.

Kõige hiiglaslikumad prügikastid hea ja paremaga on hollandlastel, kõige hoolsamad, säästlikumad ja austavamad ollakse toidu suhtes Sloveenias. Läti ja Leedu asuvad säästlike esikümnes, kusjuures Eesti asub häbitu toidu raiskajana 28 riigi hulgast neljandal kohal.

Ma olen nõutu. Küllap pole kiirustav ja linnastuv rööprähklev eestimaalane endale probleemi teadvustanud ega ka raiskamise lõpetamiseks motivatsiooni leidnud. Motiveerida aga saab ametnikkond ja seadusandja, kes reegleid loob. Nende tegemata töö toidab kliimakatastroofe. Kuni me pole tegudele asunud, ärgem enam puhta looduse armastuse teemat niiskeil silmil käsitlegem. Nii oleks aus.

Aga mida siis teha, kui mõni toiduaine hakkab käest minema? Köögi- ja puuviljadega on imelihtne: lõika plekid ja defektid välja, pese korralikult puhtaks, lõika tükkideks ja potti madalale kuumusele keema!

Magusatest puuviljadest tulevad moosid ja kastmed, köögiviljadest aga hurmavad möksid, mis kõigi hoidistamist hindavate perede toidulaudadel uhkusega aukohale asetatakse ning võrratuid, miljoneid erinevaid maitseelamusi pakuvad. Tulles alguse juurde tagasi, saab seisnud tomatitest nii meie kui ka paljude teiste kultuuride üks lemmikuid – tomatimöks.

Tomatimöks

1,5 kg tomateid, tükeldatud

1 kg sibulat, hakitud

Balsamiäädikat pisut

Meresoola ja suhkrut maitse järgi

Juurde võid lisada kas paprikat või basiilikut või kuivatatud/soolatud/külmutatud seeni või suvikõrvitsat või baklažaani või porgandeid või ürte või vürtse. Või neid kõiki korraga!

Keeda madalal kuumusel vähemalt tund, aga kauem on parem. Maitse ja konsistents muutuvad iga poole tunni lisandumisega. Kui on aega, võiks too pott päev läbi tasakesi mulksuda ja tulemus on imeline!

Head nautimist!

Ja ikka armastust teie padadesse ja südameisse!

Evelin

* Eurobaromeeter, FAO, EPRS

Samal teemal

19. detsember 2019, 08:52
EVELIN ILVES: metsiku tarbimise eesmärgil oleme me kõigeks valmis – raiskama toitu ja hävitama loodust
18. detsember 2019, 21:10
EVELIN ILVES OTSIS PRÜGIKASTIST SÜÜA: poed lasevad raisku häbematult palju värsket kraami!
18. detsember 2019, 16:30
VIDEO | Evelin Ilves tuulas prügisukeldujatega prügikastides ja üllatus
12. detsember 2019, 09:21
EVELIN ILVES: ajatu jõuluklassika ei maitse ammu enam õigesti...