KARMO TÜÜRI SUPIPÖIAL | Tartus tegutsev München – Viini šnitsli pakkujad tulgu kiirkorras siia õppima, verstanden? (2)

Tööpäeva lõpujärgsel ajal oli rahvast saalis mõõdukalt, nii et kahel noorhärral oli omajagu sebimist, kuid kõik laabus siiski kiirelt ja kenasti. Ainult üks märkus tuleb küll teha – midagi tuleb saali ventilatsiooniga ette võtta. Võimalik et ennem oli siin juba terve bussitäis rahvast istunud ja söönud, kuid õhk oli üsna läpatanud ja toidulõhnadest tulvil.

Esimeseks roaks võtsin toidukoha ainuma supi: austriapärane guljašš-supp veiselihaga (7.-EUR). 15 minutiga oligi lauas kaunis väike tirinake, mis oli tulvil ootamatult vürtsikat leemekest, suuri loomalihatükke ja kartulit. Ootamatu selles mõttes, et Saksa köögist ja selle Austria sõsarast ei ootaks maitseteravust. Ei-ei, ärge saage valesti aru, mulle vürtsikad söögid väga meeldivad ja ka see supike oleks võinud minu skaala järgi veel kordades särtsakam olla, tegu oli lihtsalt meeldiva ootamatusega.

Leemeke lõhnas intensiivselt loomaliha järele, jääb mulje et tegu oli eheda kondipuljongiga, mis oli veel kõvasti lisarammu saanud paprika, tomati ja ürtide näol. Suured loomalihatükid oli parajalt pehmed, mõned väiksemad kenasti suisa kiududeks lagunevad. Väljast väheldane kausike osutus seest palju suuremaks, nii et mõne nääpsuma inimese oleks saanud ainuüksi sellega ära toita.

Teiseks roaks otsustasin võtta puhta klassika – Wienerschnitzel saksa kartulisalatiga (12.-EUR). Ei ole viineri-šnitsel, narr! Hoopis Viini šnitsel on. Ja vaata see on nüüd juba puhtaimast puhtaim stiilikohane teostus, justkui vaataks meetri etaloni või Schwarchneggeri vahakuju või muud säänset. Et vaatad ja mõtled: „jaaa-jaaaaa, just sellisena ma teda ette kujutasingi!“

Ühesõnaga, kõik need, kes kuskil Eesti või Liivi kubermangudes püüavad viini šnitsli nimelist toitu pakkuda, need kõik tuleks kohustuslikus korras nüüd siia tuua vaatama, et kuidas see asi päriselt välja näeb, verstanden?

Prae saabumiseks läks aega 30 min tellimisest. Laule toodi kaks taldrikut. Kaks, mitte üks! Ühel on siis see va šnitsel. Ainult šnitsel ja sidrunisektor. Kõik. Ja teisel siis vastavalt saksapärane kartulisalat. Sest nii peab. Klassika.

Peale supi vürtsist üllatust asetus kõik jälle paika. Saksa köök on lihtne. Väga lihtne, aga see-eest tõhus. Hiigelsuur šnitsel on suur nagu lehm, mitte nagu siga. Mõnusalt krõbeda koorikuga, sisuliselt null-maitsestusega, parimal moel küpse. Peale teist-kolmandat ampsu harjub suu vürtside puudumisega ära ja esile tuleb liha enda ehe maitse. Peale neljandat tahaks juba midagi juurde tuunida ning sidrun päästabki selle.

Kartulisalat maitseb täpselt samamoodi. Ehk siis ongi kartulil kartuli maitse. Hapukoorene kaste ei kata ära ei porru ega ka väheste singikribalate oma mekki. Noh olgu, ainult muna on see ainuke koostisosa, mille enese maitse veidi varju jääb, aga no see oleks juba kah narr, kui salatikaste üleüldse midagi ei kataks. Aga vaata, üks saksapärane kartulisalat peabki selline olema. Tuim, aga tõhus. Saksa värk noh!

Portsu suurus on selline, et sellega toidaks ära linnaturu turjaka liharaiuja või muidu tubli töömehe. Kakskümmend minutit järjekindlat järamist läks enne, kui sai söögiriistad maha panna ja ägisedes arve tellida.

Kokkuvõte seekord vonkslik nagu lõuna-saksa mägismaastik.

Supipöial viskub üllatusest püsti – sihandset mõnusat vürtsist-vurtsust tervitust poleks ühest saksa söögitoast oodanud.

Praepöial on samuti sirgu nagu preisi soldat, aga seda ainult stiilipunktide osas, maitsepunktide eest vastutav pöidla oleks võinud rahumeeli omal jalal koju puhkama saata.

Ja vaata ühe eraldi pöidla tahaks kasvatada selle jaoks, et kuhugi seina ventilatsiooni-avaus torgata, sest see on antud puhveti kõige nõrgem koht.