Kolumnid

EVELIN ILVES: ärge lootke skandaali – halba maitset ei olnud üldse tunda! Aga... (43)

Evelin Ilves, 14. september 2019, 09:51
Evelin IlvesFoto: Kalev Lilleorg
Oma teisel töönädalal pole ma ikka veel õiget ja sobilikku elurütmi suutnud paika saada. Sellist, et mu seitsmeaastane karvane pereliige oleks õnnelik – saanud piisavalt jalutada ega peaks liiga kauaks üksi jääma. Sellist, et jõuaksin hommikul nii merre ujuma kui ka tütrega enne tema kooliminekut hommikustada. Sellist, kus ise jõuaks tervislikku lõunat süüa nii, et ei peaks kogu aeg kella vaatama. Sellist, et jõuaks kodutööd tehtud ja trenni ka. Aga küll see lõpuks kujuneb.

Hetkel on nii palju uusi tundmatuid faktoreid. Sestap juhtuski, et ühel päeval avastasin kella viie paiku õhtul, et täna pole üldse jõudnud midagi süüa ja järsku hakkas selle teadmise peale nälg kohe tublisti näpistama. Otse ühe kiirtoiduputka eest koeraga mööda jalutades... 

Samal teemal

Vahel ikka huvi pärast testin neid tänavatoite – nii paar korda aastas – kui keegi pildi või kirjade järgi midagi ahvatlevat või huvitavat pakub. Või kui nina toreda aroomi kinni püüab. Mõnikord ka lihtsalt soovist uurida, kas tänavalt ikka on võimalik leida päriselt maitseelamust pakkuvat kraami. Seda on Eestis ühe korra juhtunud ka – Telliskivis Tres Amigos nimelises kohas! Aitäh! Aga tolles südalinna peenemat sorti putkas, kuhu Schubertiga sattusime, lubati kirjade järgi ehtsat Kreeka kebabi pitaleivaga. Putka aknast piilus lumivalge naeratusega tõmmu mees ning menüüd kaunistanud fotolt vaatas vastu krõbe kana kreemja tzatziki kastme, säravate punaste sibulate, tomatite ja ohtra rohelisega. Müüdud!

Mille ma siis peale 25minutist (kiirtoit...?) ootamist sain? Ärge lootke skandaali – tsiteerin oma hinnanguga vilsandlaste komplimenti – halba maitset ei olnud üldse tunda! Aga polnud ka kübetki kreekalikku. Olles suur kreeka köögi ja kultuuri austaja, oman nende maitsete tundmises päris pikka ja põhjalikku kogemust. Vähem kui kaks nädalat tagasi naasin just joogapuhkuselt ühelt väikselt Kreeka saarelt ja see oli mul arvatavasti umbes kahekümnes kord seda võrratut kultuuri hoomata.

Olen kunagi ka päris põhjalikult läbi töötanud raamatu, mis võttis pulkadeks lahti terve maailma etniliste köökide tunnusmaitsete saladused, kaardistas komponendid ja kokkamise tehnikad. Kreeka on suur maa väga paljude saartega, kus igal pool oma eripärad ja nüansid, ent too uurija kirjeldas kõige tüüpilisema kreekaliku maitse saamist kombinatsioonist värskelt külmpressitud oliiviõli+sidrun+petersell.

See on küll 100% kindel, et tolles pita-kebabis ei esinenud mitte ühtki neist komponentidest. Muidugi oli rohelise salati asemel hiina kapsas (kõige odavam lehtköögivili, mida kaubandusest saada on) ja punase sibula – mis sobib oma magusa ja pehme maitse poolest toorelt salatitesse – asemel ilutses ilmselgelt hiina päritolu valge kibe sibul.

Mis mind aga pilti ja menüüd vaadates kõige enam köitis – tzatziki – ei meenutanud seda jumalikku ja imelihtsat kreeka dipikastet mitte millegagi! Ja ei saanudki meenutada, sest ei sisaldanud ilmselgelt mitte ainsatki tzatziki komponenti: kreeka jogurtit, riivitud värsket kurki, küüslauku, sidrunit, tilli ja/või peterselli ja oliiviõli. Selle asemel lasti sinna ports ebamäärast värvi millegi keemia järele mekkiva asjaga maitsestatud hapukoort.

Nojah. Seekord siis sedamoodi. See asi kõlbas süüa küll, aga maitsemeeled ja kõhubakterid jäid närivasse nälga. Ent idee ise on muidugi hiilgav – kui keegi tõesti pakuks ehtsat kreeka tzatzikiga kebabi hõrgu pita vahel. See ongi jumalik kombinatsioon ja olen seda kunagi hoopis tagasihoidlikumast putkast Berliini kesklinnas ühest Kreeka pereärist ka saanud. Hind oli muide sama, mis sel soperdisel Tallinnas – 3-4 eurot. Ja tollane maitseelamus oli nii võimas, et isegi tänavanurk ise oma hiilguses meelde jäi. Aeg peatub hetkeks, et elamus salvestuks – siis on see alles ja siis on see tõeline.

Aga et igaüks saaks ise oma mistahes õhtusöögi kreekalikuks muuta, jagan teiega siinkohal üht Parose saarelt pärit tzatziki retsepti – söö seda liha, kala, köögivilja või lihtsalt praekartulite kõrvale ja sa tunnedki sõõrmetes Vahemere hõngu:

1/2 värsket pikka kurki, riivitud

300 g kreeka (nõrutatud) jogurtit

1 suur küüs värsket küüslauku, riivitud

2 spl extra virgin oliiviõli

1 spl valge veini äädikat või värsket sidrunimahla

1/2 tl meresoola

näpuotsaga suhkrut maitseks

peaoga peeneks hakitud tilli ja peterselli

värskelt jahvatatud musta pipart kaunistuseks.

Tee nii:

Kui sul on aega, tee ettevalmistused eelmisel õhtul – riivi kurk ja pane külmikusse sõelale nõrguma. Sega kokku ülejäänud komponendid, v.a maitseroheline, ja pane kaanega suletud purki külma maitsestuma – küüslaugumaitse muutub selle aja jooksul väga palju mahedamaks ja nüansirikkamaks – ta fermenteerub pisut. Enne serveerimist sega kõik kokku, kaunista mõne tilga oliiviõli ja musta pipraga ning serveeri. Aga kui sul on kiire, pressi kurgist liigne vesi välja lihtsalt käte vahel või marlikotikeses – see joo ise ära või määri näole värskenduseks. Head nautimist!

Evelin

Nopist, Kadriorust

43 KOMMENTAARI

a
AJ 14. september 2019, 19:57
Sellise soovunelma sarnase päevakavaga ei saa elada Eestis palgatööjõuna, vaid rantjeena...
k
Kokatädi 14. september 2019, 15:43
Nii see paraku on, Evelinil on õigus. Kõik ei oska, ei suuda või ei taha teha toitu südamega. Aga vahest peab kogema ka halbu maitseid, et aru saada mis on tõeliselt hea. Aitäh Evelin retsepti eest !
Loe kõiki (43)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
manona.paris@toidutare.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee