AUTOGA BALKANI POOLT 8 | Manona Paris: vaimude tund serblaste roosiaias ja Sarajevo seedimine (3)

No tõesti, pole ju paremat hetke külastada Sarajevot, kui 28. juuni, mil end Jugoslaavia natsionalistiks nimetanud serblase Gavrilo Principi sooritatud atendaat viis kokkuvõttes Esimese maailmasõjani.

Vastav tänavanurk on linnas kenasti autahvliga ära märgistatud, kuigi teetööde tõttu mitte kuigi kena ja silmatorkav. Aga kas nii verine koht peabki olema? Paraku on ajalugu määranud Sarajevol olla ka mitme teise konflikti tulipunktiks, neist viimane lõppes alles paarkümmend aastat tagasi ning kuuliaugud majade seintes ja inimeste hingedes on endiselt tajutavad. Balkan toodab rohkem ajalugu kui suudab ära seedida. 

Sarajevo ehk bosnialased

Ent siiski vaid põgusalt. Sarajevo vanalinn on sel päeval nagu ikka reedeti – meeldivalt sumisev, omanäoline ja ergas. Palju lilli, tänavakohvikuid ning lapsi. Basaarid. Hiigelsuur maleväljak. Turistide vool seda linna ei vägista, kohalik koloriit paistab piisavalt silma.  Inimesed on sõbralikud ning laste suhtes eriti tähelepanelikud. Kuigi meie pere kaks pisemat reisiselli, kolmene ja kaheksane on alates Novigradist olnud tõusvalt populaarsed, jõuab see Sarajevos suhkurdamise staadiumisse. Ning noorhärrad naudivad seda mõnuga, kuigi nii mõnigi söögiisu saab kommidega ära rikutud.

Üks harilik turist, kes tahab saada vaid külalislahkust, maitsvat süüa ja odavaid hindu, võiks ehk ka mööda vaadata augulistest seintest või tänapildis siiski silmatorkavatest puuduvate jäsemetega inimestest. Ent me teame üsna hästi, mis siin 90-ndate alguses toimus. Oleme mõlemad Kristeriga piisavalt vanad, et olla pidanud kirjutama uudistelinti teateid sõjast Balkanil ning Sarajevo piiramisest, mis on omalaadsete nukras ajaloos üks jubedamaid. Pärast sõda raadio Vaba Euroopas pea igapäevaselt Daytoni rahuprotsessi piinadest kirjutanud Kristerit aga peetakse ajakirjanike seas suisa üheks tugevamaks Eesti Balkani-tundjaks. Tema vaikne seletus, mis kuskil toimus ja kuidas on samal ajal põnev ja õõvastav. Ning jah, ta aitas ka mul seda kirjatükki vormida.

Lähiajaloo valu

Varem multikultuurne linn jagunes paari aastaga moslemitest bosnialasteks (nemad olid piiramisrõngas) ning kristlastest serblasteks (nende üksused aga piirasid). Muidugi polnud see nii mustvalge. Kümned tuhanded püüdsid rahvuslikule jagunemisele vastu seista. See pole mingil määral inimlik, kuidas kaks end jugoslaavlasena määratlenud inimest taipavad ühtäkki, et neil on eri uskudele viitavad perekonnainmed ja järelikult tuleb teine tappa. Kuid väheste kurjade surve all kadus inimlikkus kiiresti. Linn segregeeriti tõhusalt ja veriselt.

Kuuli võis saada igaüks, kes snaiprite vaatevälja sattus. Sarajevo, mis oli vähem kui kümnend tagasi olnud maailma keskmes taliolümpiamängude võõrustajana, muutus vahemikus 1992-1995 ebainimlikkuse ja julmuse sünonüümiks. 

Dokumentaalkaadrid on näidanud, kuidas tulistajate jaoks oli tihti tegu kõigest meelelahutusega, mida pakuti külalistelegi. Internetis leviv videolõik näitab, et kätt proovis ka näiteks Venemaa natsionalist Eduard Limonov. Snaiperitel polnud vahet, kas tegu oli mehe, naise või lapsega. Kohta, millele tulistajatel oli eriti hea vaade, nimetati snaiprite alleeks. Inimesed liikusid seal trammi varjus või tegid üle tänava sööstjookse, mis võis jääda vabalt elu viimaseks. Miiniplahvatuste kohti on tänini tänavasillutises kohati näha – neid nimetatakse Sarajevo roosideks. Kokku kaotas snaiprite ning miinipildujate läbi elu üle 10 000 inimese.

Sõjas pole iial võitjaid 

Jugoslaavias kõigest 90ndate alul puhkenud konflikt on üldse kurb näide, kuidas sõjast ei saa kunagi keegi võita, küll aga väga palju kaotada. Nüüdseks, mil uus pealekasvanud põlvkond võiks isade ja emade vigu parandada, on aga selgunud, et varjud on vähemalt poliitikas alles – valimistel võidavad kõikide osapoolte juures endiselt marurahvuslased, kes ei lase vaenuleegil kustuda. Ega sõjast tingitud vaesus ja kaua kestnud isolatsioon aita just kaasa, et hingelised kaevikud rohtu kasvaksid. 

Meie pisuke jalutuskäik Sarajevo kesklinnas on aga vähemalt näilistelt varjudest vaba. Kuuleme küll jutte, kuidas kogukonnad elavad rõhutatult erinevaid elusid, koguni selle piirini, et alarmsõidukid nn vaenlasi ei abista, siis seda päriselus oma põgusa visiidi ajal küll ei koge. Kui möödnud kümnenditel on Sarajevos käinud inimesed kirjutanud kas irooniast tilkuvaid reportaaže jõledast linnast või haletsevaid vestekesi, siis nüüd Bosnia pealinn seda narratiivi küll välja ei anna. Pigem meenuvad legendid kunagisest kultuuride kohtumiskohast.

Kultuuride kokkusulamine

Meelolu on kõigest hoolimata linnas väga rahulik, lausa lõõgastav. Tänavatel liigub nappides kleitides neidistega kõrvuti (ja kohati tundub, et isegi nende sõbrannadena) mitmeid naisi mustas nikaabis, nii et vaid silmapilu on väljas. Viimased põhjustavad ka ühe piinliku vahejuhtmi. “Vaata, ninja,” hüüatab üks meie poistest, enne kui jõuame midagi öelda. On piinlik, on.

Minarette sirgub Sarajevos üsna tihedalt ning samuti ka moslemikalmistud, mille enamjaolt värsked tulbad on omalaadseks kurbade sündmuste meenutajateks. Õhtutel kaigub üle linna palvusele kutsuv laul, mis päikeseloojangu järgses punakas hämaruses mõjub nagu väljaspool aega ja ruumi.

Tuleb muidugi tunnistada, et linna suurem moslemikeskuseks saamine on silma jäänud ka rahvusvahelisele üldsusele, kes pelgab radikaliseerumist. Oli aeg, mil Bosnia- ja Hertsegoviina kodakondsus oli maailmas üks halvimaid ning selle kandjaid koheldi kui potentsiaalseid pagulasi, kes nad ka sageli olid. Praegu võtab riik aga juba pagulasi ise vastu. Viimaste sekka imbunud islamistidest kurjamite jaoks tõotab tõrjutuse, sõjaaegse kaotusvalu ning revanšismilootuste segu olla liiga ahvatlevaks pinnaseks, et mitte proovida mõistuseid ja südameid enese poole võita.

Ja siis – teine pool. Hommikuti äratab Sarajevo vanalinna kirikukellade kaja. Nii et kaks suuremat religiooni kõlavad vähemalt külalise kõrvus kenasti harmoonias. Meid võõrustav pere tunduvad olevat vist moslemid, kuna perepoeg läheb (vist) muezzini kutse peale küll kombekalt reedeõhtusele viimasele palvusele. Samas meie toa riiulilt koraani ei paista, mitte nagu näiteks Leedus, kus leidsime öökapilt piibli. Liiati veel leedukeelse.

Selle asemel on roosid. Äärmuslik puhtus. Türgi kohvi valmistamise riistad – seda oleme viimasel nädalal õppinud ka ise valmistama. Asi pole sugugi keeruline, aja vesi keema, raputa puru sisse, keeda veel natuke, siis lisa suts suhkrut – see parandab maitset – ning vala välja. Joo nii kuumalt kui suudad.

Kohvikutes on kebab ja selle eri vormid eelistatud roog. Maitsvad ka. Lisaks kohvi ning jäätist väga erinevates vormides. Kui aga on soov õlut või veini nautida, tasub alati enne üle küsida, kas kraadidega kraami üldse serveeritakse. Hinnad on enam kui taskukohased – näiteks meie neljaliikmelise pere söögiarve läks 20 eurot. Populaarne tomati-kurgi-juustusalat šopska oli näiteks vaid poolteist eurot!

Trebinje ehk serblased

Enne Sarajevosse jõudmist aga viis te meid Bosnia-Hertsegoviina Serblaste vabariigi aladele ehk täpsemalt pisikesse linna nimega Trebinje.

“Oh, see on imeilus koht,” soovitas ka meie Kotori naaber, Oslost pärit vanamees. Väga iseloomulik serblastele, kaunis loodus ning lisaks veepark Grad Sunca ehk päikeselinn põnne rõõmustamas.

Kui Trebinjesse meie majutuskohta kohale jõudsime, oli algselt tunne, et vist läks midagi planeerimisega nihu. Roosidesse uppuv häärber oli küll imekaunis, aga sõna otseses mõttes eiteakus, igasugustest keskustest kauel. Tundus uskumatu, et siit võiks poole tunniga veeparki ära kõndida!

Ent nagu selle reisi vanasõja ütleb: usalda Google Mapsi, isegi kui sa ei tea, kuhu välja jõuad. Kohe alguses olim sunnitud heldima – keerasime hoopis kenale kitsale külavaheteele, kulgesime keset imekaunite kirjute liblikate parvi, teeäärseid erinevaid roosipõõsaid ning väga kodusena tunduvaid kiviaedu. Tõepoolest, poleks kraadiklaas näidanud 33 pügalat kuuma ja õhus olnud mingit kirbet lõunamaist hõngu võinuks arvata, et jalutame ringi Saaremaal.

Veepark ise näitas jällegi vana post-sotsbloki palet – tööle võetud noorte inglise keelt oskavate poiste-piigade oskus inimesi teenindada oli allapoole merepiiri. Ka asutise veebisait tahaks korralikult uuendamist, eriti teiste keelte kui serbia osas – mida õnneks Krister veidi valdab. Samas basseinid olid kenad, torud julged ning üldse kord nii vaba, et beebibasseini ääres sai teha suitsu ning mitte keegi ei keelanud 135 cm pikal Tristanil alla lasta torust, mis suubus 180cm põhjaga basseini... Üldse on suitsetamisega siinmail mitmeid lõbusjaburaid seiku. Nii näiteks on tavaline see, et suitsu tehakse bensiinijaamas sees. Väljas tankuri juures muidugi ka.

Omaette napakas olukord tekkis uhkes veepargis meil rahaga. Sissepääs oli sula eest, meie rahas umbes 30 euro eest. Selgus aga ootamatult, et meie kohaliku raha ehk konverteeritava marga varu oli vahepealsetes peatustes tõhusalt kahanenud.

Okei, aga kas saab maksta eurode eest või kaardiga? Ei saa, teatas osavõtmatu näoga neiuke ja nii neelaski kassa kogu meie markade varu. Nii, ja pargis endas kuivame ja nälgime? Krister turtsatas selle peale, et pole veel siin piirkonnas näinud poodnikku, kes eurodest ära ütleb ja nii ka juhtus. Kenasti saime oma jäätised-kohvid-õlle eurode eest kätte. Ja siis... keskusest väljudes silmasime uhkes üksinduses väravate kõrval rahaautomaati...

Teel koju puhkasime jalga kohalikus toidupoes, mille ees kogunesid päevalõpuõlleks kulunud moega laigulistes mundrites külamehed. Poe omanik üllatas aga pea perfektse inglise keelega. Meie juuresolekul jutt vaikis ja pilgud teravdusid. Ma tean, kuidas vaatavad maailma inimesed, kes peavad pidevalt perimeetrit hindama, olen ka ise sõjareporterit pidanud mängima ja erinevate paramilitaaridega kohtunud. Korraks hakkas ebamugav...

 Vaimude tund

Samal ööl tundsin vaat et esimest korda Balkanile astudes, kui raskesti sellekandi ajalugu võib seedimisele mõjuda. Leitsak keeldus sel ööl järgi andmast ja kolis tuppa järgi. Väljas möirgas tormituul ning sähvisid põuavalgud, väiksem laps ärkas ja nõudis emme kaissu. Une asemel vähkresime koos asemel. Kogu pimedus oli täis kummalisi varje, nagu oleks hukkunud sõjapealike vaimud tulnud meile nägude kontrolli tegema.

Meenusid ka paari hea sõbra enam kui sünged meenutused ajast, mil nad Balkanil sinikiivrite ridades teenisid. Kes need inimesed seal poe juures olid? Kuidas sattus selline villa, täis 90-ndate sisustust ja muusikaplaate, keset tühermaad? Miks me elame toas, mis on ilmselgelt olnud mingisugune saali moodi asi? Kas mu eelarvamused on mind hulluks ajamas?

Õhurõhk vaheldus, nentis hommikul Krister minu ja Robini magamata silmi nähes. Meie magasime pisikeses toakeses, kus oli palavam kui mujal, lisaks olin vist eelmistel päevadel päevitamisega veidi liiga teinud. Roosid villa ümber oli hommikuvalguses erti kaunis ja hunnitult lõhnav ning kõik varjud tundusid olevat kaugel.

Teel Sarajevo poole, vurades mööda eriti käänulisi mägiteid ning vaheldumisi taas Google Mapsi kirudes või tänades küsisin Kristerilt, miks talle Balkani rahvastest just serblased kõige rohkem meeldivad.

“Sest nad on kõige südamlikumad,” tuli kiire vastus. Turtsatasin. Varsti sain seda ka omal nahal kogeda.

Veidi veel eriti käänulist ja kitsast mäestikuteed mööda sõites, kus kõrval lookles kas kärestikujõgi või kuristik, sattusime ühes mäekurus söögikoha peale, mis oli ühena vähestest taibanud juba mitukümmend meetrit ette panna teated – kohe saab süüa, juua ja Wifit (just selles järjekorras).

Et kahel meist, st minul ja Tristanil oli serpentiine mööda kõikumisest korralikult süda paha, otsustasime teha sõitmises pausi.

Tagasihoidliku taverna ümber kaikusid lahtiste ustega autost Serbia rahvalikud viisid, õhus oli tunda mett, lavendleid ning küpsetatud liha aroome. Taamal askeldasid neli meest tervena vardasse aetud seaprae kallal, mis oli hetk tagasi sütelt maha võetud.

“Te jõudsite õigel ajal, toit sai just valmis,” teatas mustajuukseline, filmilegend Emir Kusturizat meenutav peremees veatus inglise keeles muretult. “Palju ma teile lõikan, kas kuskil 600 grammi? Panen veidi tomateid ja kurke ka kõrvale. Poistele on mul mahla, tere tulemast, eestlased!”

Peremehe küpsetamisoskus tegi sealsamas mägede keskel rasva kogunud seale au. Korra peatus mikrobuss, mille uste avanedes vallandub nii võimas Serbiat ülistav muusika, et kohapealne muusikaline meelelahutus kaugele nurka puges. Välja hüppas kulunud rohelises vormis mees, otsekui sõjapealik Ratko Mladići koopia, surus peremehel kätt ning kiirustas edasi.

Pole vist vaja öelda – reisi parim söömaaeg. Isegi lapsed sõid kõik ära. Just nende hetkede nimel tulebki reisida.

Terviseid nüüdseks juba tagasiteelt, Slovakkiast Ungari piiri äärest.