Ma olen pinnapealsel vaatlusel üsna naljakas juhtum – veendunud lihasööja, kes armastab taimset toitu ja üritab seda süüa nii palju kui võimalik. Mina ei tee kaasa nalju veganite kulul ega pirtsuta, kui laual on vaid taimsed road. Vastupidi, lähen kohe ninapidi juurde ja küsin: aga mida sa siia panid?
Tee taimse toidu juurde on minu ees juba aastaid keerelnud. Nõukaaja lõpus üles kasvades oli lihast kogu aeg puudus ning ega seetõttu mul erilist harjumust seda tarbida tekkinudki. Ootasin tomatihooaega, et saaks isu täis süüa. Mäletan, kuidas toona, 90ndate alguses, räägiti taimetoitlastest – et kujutage vaid ette, kuidas terve maja haiseb kapsakeeduvee järele, aga kahjuks arst käskis!
Enam aga pole taimetoitlus ammugi vaid elu nimel harrastatav veidrus, millega kaasneb ebameeldiv ning võikalt haisev toit. Viimaste aastakümnete jooksul on erinevad taimselt toitumise viisid jõudsalt arenenud. Muuseas, ega see kapsakeeduvesi pole ka kuigi õudne asi ning kes ütles, et soola ja ürte on taimetoitlastel keelatud lisada? Paraku on aga aastatega ka nii juhtunud, et liha sööme mitte ainult õhtuti paaril päeval nädalas, vaid kolm korda päevas pluss vahepalad...
Surm marsib peale – kas me saame sellest aru?
Suurele osale taimetoitlastest pole nende söögivalik pelgalt terviseküsimus, vaid maitsest ja vastutusest tingitud otsus. Teadmine, et toidu nimel pole mõni elusolend pidanud surema. Lisaks on taimetoitlusel mitmeid alavariante, alates sellest, kes sööb vaid taimseid toite kuni nendeni, kes lubavad endale ka mune ja piimasaadusi – soovitavalt kohalikest, jätkusuutlikest väikefarmidest.
Mind ennast kõnetab kõige rohkem taimetoitlus kui keskkonnasäästlik valik. „Me peaks kõik hakkama veganiteks, kui soovime, et meie lastel ja lastelastel oleks kohta, kus elada,“ on terve lõppeva kümnendi kaikunud üle maailma.
Muu (lääne)maailm on sellest ammu aru saanud – et kui üldse millegi nimel tasub võidelda, siis on see keskkond. See on nagu „Troonide mängus“ – me ei saa mängida Kuningalinnas Cersei Lannisteri, kui samal ajal surnute armee peale marsib ja mitte keegi ei üritagi neid peatada. Umbes sama nutune on praegu seis Maa keskkonnaprobleemidega. Kahjuks on inimesi, kellele see pole erinevatel põhjustel kohale jõudnud ja paraku kipub nende seas olema ka meie kaasmaalasi. On kurb, kuidas meil naeruvääristatakse kliimaküsimusi, nimetatakse selle üle muretsevaid noori ajupestuteks ning peetakse globaalset soojenemist tsükliliseks normaalseks nähtuseks.
Paraku on helgemad pead juba viimased 40 aastat üritanud hoiatada, et praegune kliimasoojenemine on inimtekkeline. ÜRO teadlaste kliimapaneeli IPCC järeldused ütlevad seda üheselt ja nendele on pärast pikki vaidlusi alla kirjutanud kõik valitsused, sh USA, Venemaa ja Hiina. Kliimamuutuste juures ei saa väita, et kuna teatud riik ei ole mõjutatud kliimamuutustest, siis astub ta sellest välja, nagu on ähvardanud teha USA riigipea Donald Trump. Maailma ökosüsteem on selleks liiga ühendatud. Pole ka mõtet endale rumala metsaelaniku kombel vastu rinda taguda, et oh, tore, Eestis lähebki vastik kliima paremaks – koos kliimamuutustega saabuvad meile muud negatiivsed nähtused, alates selleks ajaks juba tõepoolest paratamatu massiimmigratsiooniga igas vallas.
Me saame oma jalajälge väiksemaks süüa
On ka öeldud, et kliimamuutused on nii tugevad, et inimene ei saa enam nende negatiivseid tagajärgi eemal hoida. Tuleviku ennustamine on aga alati vaid tagantjärele täppisteadus. Fakt on aga see, et taimne toit on üks viis, kuidas inimene saab oma ökoloogilist jalajälge vähendada. See, et loomade tööstuslikul tootmisel tekkiv metaan on hullem kasvuhoonegaas kui CO2, on juba ammu fakt. Ka kurnab loomapidamine maad rohkem kui muu põllumajandus. Samas on ka viidatud, et inimene lihtsalt ei taha lihasöömist vähendada – sest talle lihtsalt maitseb liha. Seetõttu kasvab lihasöömine maailmas üha enam. Vaadake kas või iseenda toidulauda või küsige vanematelt – kas 20–30 aastat tagasi söödi nii palju liha kui praegu?
Liha on maitsev. Ja vahel on see ka vajalik, eriti meie jahedamas kliimas, kus meie seedesüsteem on arenenud omnivooriks ehk kõigesööjaks, hoolimata meie aju kõigist parimatest kavatsustest, kes samas vajab hädasti lihast saadavat energiat.
Viimastel aastatel on maailmas ja ka koduses Eestis tulnud mitmeid signaale, kuidas aastaid taimetoitlust jutlustanud toidugurud on sunnitud möönma, et see ei sobinud nende tervisele. Soome menublogija Vanelja sai meedia teatel liigsest taimsest toidust koguni varajase menopausi tunnused. Meie enda vaat et esiveganiks nimetatud Sandra Vungi oli sunnitud 12aastasest vegetariaanlusest loobuma väga isikliku terviseprobleemi tõttu. Tean teisigi veganimaailmast vaimustunud inimesi, kes on pidanud sellest toitumisviisist loobuma organismi heaolu nimel.
Kas nad olid silmakirjalikud? Nende aastate jooksul on hakanud taimetoitlust saatma ka teatav jõukuse ja elitaarsuse oreool. Stiilis: oh, vaata mind, ma olen liiga peen, et liha süüa, ja mul on raha, et rohelist osta. See on muidugi üsna kena lollus – kes iganes on vegemaailmaga flirtinud vaid peenutsemise pärast, on enamasti ka need, kelle jaoks ka kana on veganitoit. Ning hea kodus tehtud, kodumaistest toorainetest veganitoit on just odavam. Üldse on targem selliseid ah-et-sina-pead-end-paremaks-halvustajaid mitte väga tähele panna, sest paraku on need kummalised elitaarsusskaalad kinni nende endi peakestes.
Kuulsusetu teekond esimese lihaampsuni
Paar aastat tagasi otsustasin ka ise teha taimse maailmaga lähemalt tutvust. Võtsin vastu vegeväljakutse – loobuda kuuks ajaks lihast toidus. Piima, juustu ja mune ma ei vältinud, aga toona väga oluliselt ka ei tarbinud.
Esimesed nädalad olid nagu uus hingamine – kerge, mõnus, vabastav tunne. Ja siis... järsku läksid õhtud raskeks. Jõud kadus kuskile ära. Süüdistasin kõike muud – nigelat ilma, tööstressi, jonnivaid lapsi. Olin parasjagu oma eksperimendi eelviimasel nädalal ja valmistusin täisveganluseks, et lõpetada igasuguste loomsete toiduainete söömine. Mind ümbritsesid väga mõistvad kolleegid, töökoha alumisel korrusel oli üks linna parima veganimenüüga kohvikuid ning ka kodus sõin mõnuga tasakaalustatud taimset toitu.
Väsimus ja meeletu magusanälg aga jäid. Kuniks ükskord juhuslikult ajasin toimetuse sünnipäevapeol sassi taimse ja loomse täidisega suupiste. „Eii, see on ju pasteet, mitte hummus,“ hüüatas sünnipäevalaps natuke liiga hilja. Rehmasin käega – mis see üks amps ikka teeb, jõin vett peale ning tegutsesin edasi. Natukese aja pärast tundsin – hmm. Kuhu on kadunud mu letargia, mõtteloidus ja uimasus? Aju töötas nagu mootor, kes on viimaks saanud õige oktaanarvuga kütust. Kaks päeva hiljem juhtus sama asi – hilisõhtuses näljaauimas ajasin sassi vegevrapi kanamähisega. Efekt oli sama – järsk selginemine.
Ahah. Nii et see sobib mulle, aga teatud piirini. Julgen öelda, et ka teatud aastaaegadeni – niipea kui kaamos hakkab tiibu laotama, tuleb keha veidi enam loomse proteiiniga kosutada. Põhjala värk, aastatuhandete sättumust nii kergesti ei muuda.
Kirjutasin oma eksperimendist toona ka loo, mis sai vegeringkondades hävitava vastukaja. Nagunii tegin ma midagi valesti, oli üleüldine hoiak. Kindlasti, eksimine on üldinimlik ja omane kõigile. Minu eksimus oli arvamine, et ühe toidugrupi väljaarvamine mulle sobib. Ma söön liha edasi – aeg-ajalt hautistes, grilliõhtutel või keedan kontidest suppi. Ka oma laste puhul üritan vaadata, et nad saaks kvaliteetset lihakraami.
Pidasin end veganimaailmas suhteliselt läbikukkunuks, ja vargsi isegi veganeid ususeltsilaadseks liikumiseks, kui sattusin kokku inimestega, kes mu luhtumisele hoopis pai tegid. Olles ise veganid, olid nad väga päri sellega, et mina pole – aga olen väga huvitatud taimetoidust. Taimne Teisipäev on liikumisena inimlik ja põhjamaine vaade taimetoitlusele, mis palub vaid ühel päeval nädalas mõelda – äkki katsetaks mõnd taimset toitu? Väga mõistlik! See on juba meie elu kokkuvõte: midagi siin elus ei saa järgida sajaprotsendiliselt, targem on mõista ja leida endale sobiv viis.
Üks taimne retsept kuumaks suveks
Hea grilli asemel, sest selles kuumalaines liha tarbimine on omaette väljakutse:
Aasia moodi kapsasalat
väiksem värske kapsapea
4-5 väiksemat tomatit
1 porgand
1 pikk kurk
Kastmeks 1-2 tl pruuni suhkrut, 1 spl riisiäädikat, 1 spl head salatiõli (rapsiõli või oliiviõli), maitse järgi (näiteks 1 tl) tšillikastet (sriracha't), 1 purustatud küüslauguküüs, soovi korral hakitud koriandrit.
Haki kapsas, riputa üle soolaga ning aseta pooleks tunniks sõela marineeruma. Seejärel loputa sool välja ja vala kaussi. Haki tomatid ning rebi köögiviljakoorijaga porgandist ning kurgist pikad õhukesed ribad. Aseta need kapsa peale. Sega kokku kaste ning vala kõik üle, sega läbi ning serveeri koriandrilehtedega ülepuistatult.
Selle salatile võid juurde panna, mida iganes sulle meeldib, alates riisinuudlitest ja lõpetades krevettide või eelmise päeva grilliülejääkidega. Hea on süüa ka lihtsalt niisama.
Kommentaarid