Kolumnid

EVELIN ILVES: poliitköök ja mina (128)

Evelin Ilves, 31. mai 2019, 11:05
Evelin Ilves on "Erakond Eestimaa Rohelised" esinumber Euroopa parlamendi valimistel. Üritus pressile Evelini restoranis Roog.Foto: Tiina Kõrtsini
Selleks korraks on siis valimisrallid läbi. Eesti Riigikoguga läks nagu läks, aga tegelikult ei tea keegi, mis tegelikus elus saama hakkab, ja mis on tänaste kombinatsioonide tegelik mõju nii elule Eestis kui ka meie mainele ja tõsiseltvõetavusele Euroopas ning terves maailmas. Euroopa Parlamendi valimised üllatusi ei toonud. Nii nagu gallupid ennustasid, nii ka läks. Eesti rahvas jäi konservatiivseks ja saatis Euroopasse ennast esindama vana ja tuttava: seaprae hapukapsaste ja ahjukartulitega ning paar portsu pelmeene.

Aga kuhu jäi värske ja tervislik? Ports rohelist peaks iga korraliku söögikorra juurde käima ning üleüldse on tervisele kasulik, kui pool taldrikust moodustavad värvilised puu-ja köögiviljad. No ei näita eestimaalane nende vastu erilist poolehoidu ega arusaama nende kasulikkusest ka toitumisuuringutes. Samamoodi pistab ta valimiskasti täpselt samade nimedega sedeli, mida juba aastaid teinud on. Aastakümneid isegi. Ise seejuures häälekalt kirudes ning kõiki poliitikuid maapõhja manades. Selline see elu meil siin on.

Samal teemal

Mis on minu isiklik õppetund? Kõigepealt olgu ära öeldud, et kandideerisin teadmisega, et mina olen igal juhul suure kogemuse võrra rikkam ja seega võitja igal juhul. Teiseks ei prognoosinud ma mingit numbrilist tulemust, paigutasin mistahes tulemuse enda jaoks piisavaks ja õigeks.

Kolmandaks – ega poliitanalüütikud mulle mingit lootust andnud, sest kui toimuvad kahed järjestikused valimised, nagu seekord, sõidavad suured erakonnad maksumaksja rahaga kõigist teistest üle – juba riigikogu valimiste hooga. Aga mina tahtsin teada, kas poliitmaailmas on mulle kohta ning aeg proovimiseks oli minu enese jaoks igati küps.

Ütlesin oma valikute põhjenduseks, et liitusin rohelistega südametunnistuse alusel: mulle sobis nende programm kõige paremini. Minu poliitikas kogenud sõbrad kehitasid selle peale õlgu. Nüüd ma tean, et poliitika ja südametunnistus pole poliitikas mingi toimiv paar. Seda näitab kujukalt asjaolu, et seitsmendana saab europarlamenti Sven Mikser, kellest mina sain rohkem hääli.

Aga sellest pole midagi. Rohelised pole Eestimaa poliitköögis paraku isegi side-dish-i seisusesse jõudnud, kuigi teistes liikmesriikides on nad „poliittaldrikul” igati väärika koha välja võidelnud. Traditsioonilised pearoad jäid, aga liha kõrvale soovivad eurooplased oluliselt enam tervislikku rohelust. Ja sellega koos looduse hoidmist ning taastamist. Meie liigume kodumaal pigem mürkainete kasutamise suurendamise ja lageraiete õigustamise kursil. Kahju. Võtame suurt varandust, mis rohke roheluse näol meil veel alles, iseenesestmõistetavana. Mida ta kahtlemata pole.

Eestimaa poliitköögis käib aga kõva kisklemine. Ei puudu sõim ning potid-pannid lendavad. Kõrbehais on sellises keskkonnas tavapärane ning vihaga üldiselt head rooga ei keedeta. Seega – minule selle köögi kultuur otse öeldes ei passi. Kui ma aga vaatan europarlamendi valimistulemusi kandidaatide kaupa, pole minu tulemusel häda midagi: minust ees on ainult vanad poliithaid. Ja minust vähem said hääli nii Sven Mikser, Lauri Hussar, Martin Helme, Indrek Tarand, Ivari Padar, Hanno Pevkur, Tunne Kelam... ja veel ja veel kokku 52 tublit kandidaati 66-st.

Teisalt on mu häältesaak – 3085 – ausalt öeldes mitte just motiveeriv poliitikas jätkama. Tõsi, poliitika huvitab mind. Veelgi rohkem aga Eesti ja Euroopa areng ning võimalus sinna panustada. Samas on kõik ühiskonna heaks tehtu ju poliitika ja seda saab teostada nii parteis kui parteidest väljaspool, nii ees-kui tagaliinil. Nii liigun ma oma rajal edasi, tervis, toit ja loodus jäävad minu ühiskondliku tegevuse prioriteetideks. Ning ma tänan südamest ja sügava tänukummardusega iga inimest, kes minu poolt oma hääle andis. See poolehoid ja usaldus jõudis minuni ja täitis mind armastusega. Aitäh, kallid!

Aga et mitte viimaseid kevade ande käest lasta, soovitan kõigil tervise-ja toiduhuvilistel võtta ette retk lähimasse või ka kaugemasse metsatukka ning korjata endale ports kuuse- ja männivõrseid.

Kuusevõrseid saab edukalt säilitada sügavkülmikus, aga mina panin seekord nad mee sisse. Pastöriseerimata mesi on elus ja fermenteerib kuusevõrsed kindlasti millekski mõnusaks.

Kujutan ette, et saan seda „gemüset” edukalt kasutada salatikastmetes, smuutides ja lihtsalt tee sees ka. Männivõrseid on aga hea kuivatada ja seejärel jahvatada ning õhukindlasse purki panna. Seal seel on teil nüüd tallel võrratu maitseaine liha- ning pajaroogadele. Puhas ja eestimaine kuld.

Päikseliste tervitustega,

Evelin

Muhumaalt.