EVELIN ILVES: ilus elu (+ retsept, mis sind üllatab) (17)

Mind on sundinud seda teemat veel ja veel taaskord ette võtma kandideerimine Euroopa Parlamenti. Alatasa küsitakse nii meedias kui ka lihtsalt inimestega kohtudes – mis on see Euroopa, see liit, mida armastame ja vihkame, aga ikka rohkem nagu siiski pooldame? Mis on see põhjus, miks me ikka veel siin oleme, selmet hordidena Ameerikasse või Aasiasse kiiret majanduskasvu ja sellega kaasnevat jõukust ning loodetavat inimlikku õnne otsima minna?

Kuula: sest siin on ilus elada! Maailma kõige ilusam! Hoomad seda üksikul laiul, kus valge luigepaar lainetel unustamatult suudleb; Alpi küla trepil oma mäesuuski tuhande meetri kaugusele libisema sättides; Vahemere kaldal jääkülma viinamarjajooki nautides või hoopis sõnnikulõhnalisel taluõuel värske maapiimaga maasikamoosisaia mugides. Hall pime vihm, tuhat tooni kevadist metsarohelust, lilledesse uppuvad pargid ja aiad ning meetripaksune lumi on kõik ühtviisi imeline ja lummavalt ilus. Sinised, rohelised, mustad ja pruunid silmad, kui nad säravad, on kõige selgema veega elu andev kaev. Armastusluule on kõikide keelte tarbekunsti kvintessents.

Ent elu ilul on ka puhtalt praktiline ja pragmaatiline pool. Isiklik turvatunne ja parajalt täis kõht. Soe tuba ja ema käed. Vabadus ja võimalus oma mõtteid väljendada ning õppida ja õppida. Piirideta haridus ja tööturg on praegu meile justkui põhiõigused. Käeulatuses arsti- ja hädaabi samuti. Need on lihtsad ja tavalised asjad, millele me mõtleme alles siis, kui tajume nende puudumist. Ja need on valdavale enamikule maailma rahvast kas osaliselt või ka täielikult kättesaamatud.

Enamik meist ei märka seda reisides Aasiasse, Ameerikasse või ka Venemaale. Sest koos Euroopa Liidu kodakondsusega on meil taskus kaasas ka Ilus Elu, mis – üht vähem, teist rohkem – ka pimestab. Elu on habras. Nagu ka ilu. Neid hoida aitab ainult nende väärtustamine, igal hetkel teadlik olemine, iga päev ja tund endale nende meenutamine. Ainult nii taasloome elu ja ilu. Meie kohus on ta maailmale ja enestele alles hoida. See ongi Euroopa uba ja mõte.

***

Ilusa elu osa moodustavad meie lapsepõlvest tuttavad maitsed. Praegu nimetame neid kokkuvõtvalt lohutus- ehk turvatoitudeks. Itaalias on pasta ja pitsa, Prantsusmaal croissant, sakslastel vorstid ning eestlastel (ja paljudel eurooplastel)... näiteks kartulid. Praetud kartulid!

Jagan üht kaasaegset praekartuliroa retsepti, mida on lihtne teha ja mida saab ka mitmeks päevaks korraga ette valmis meisterdada. Retsepti idee pärineb Margit Härmalt – aitäh!

Kartuli-köögivilja rösti

600 g kartuleid.

150 g pastinaaki.

150 g juursellerit (asenda see vahel bataadiga!).

1 sibul.

1 sl sulavõid.

Tüümiani või murulauku vms maitserohelist, kui meeldib.

Muskaatpähkel sobib siia ka oivaliselt.

Riivi jämeda riiviga kõik köögiviljad ning pigista liigne vedelik välja. Sega hoolega ja vormi peopesas väiksed õhemat sorti kotletikesed ehk röstid.

Järgmisena prae nad pannil vähese võiga kiirelt mõlemalt poolt kuldseks ning aseta seejärel ahjuplaadile küpsetuspaberile. Kui sa kohe neid ahju panna ei plaani, kata röstid samuti küpsetuspaberiga, siis nad ei kuiva.

Enne serveerimist küpseta 200°C ahjus umbes 10–12 minutit. Serveeri pearoa kõrvale või omaette toiduna näiteks hapukoore või graavilõhega. Tõeline ilusa elu ilus maine maitse!

Päikseliste tervitustega

Evelin,

Kadrioru NOP kohvikust.

PS. Pühapäeval on valimispäev, minge kõik ja väljendage oma tahet ja arvamust – nimekirjas leidub kindlasti igaühele üks igati ontlik persoon. Ilusat elu hoieldes!