Kannukohv

 Kohvikann oli aktiivses kasutuses veel kümme aastat tagasi ning paljudes kodudes kindlasti veel praegugi. Meetod on lihtne. Vajalik kogus kohvijahu mõõdetakse keeva veega eelkuumutatud paksu keraamilisse või fajansskannu ning kallatakse peaaegu keema tõusnud vesi peale. Kohv segatakse lusikaga läbi, kaetakse kaanega ja kannumütsiga ning lastakse 3–5 minutit tõmmata. Nii lühikese tõmbamisaja puhul on tingimata vajalik kohvi selitamine ehk ehmatamine, mille tagajärjel kohvis hõljuv paks vajub põhja. Selleks kallati vanasti kohvisse sorts külma vett; tänapäeval võiks kallata kohvi tassidesse läbi kannufiltri. Maitse säilitamine. Kannumütsi all 10–15 minutit tõmmata lastud kohvis vajub paks ise põhja, kuid kahjuks muutub jook nii pika aja jooksul mõrkjaks mitmete ebasoovitatavate ainete imendumise tõttu. Seetõttu peaks joojaid ootama jäetud kohvijoogi kohe kallama läbi väga tiheda sõela teise, keeva veega põhjalikult kuumutatud kannu ja katma selle paksu kannumütsiga. Heaks lahenduseks on keeva veega eelkuumutatud termoskann. Kannu hooldamine. Kuna kannu jäänud kohvipaks läheb soojas toas kiiresti hallitama, tuleks jääk kohe prüginõusse kallata. Just prüginõusse, sest kohvipaksu valamust allauhtumisel võivad torud ummistuda. Kohvikann ise vajab korralikku, kuuma vee ja harjaga pesemist. Nõudepesuvahenditele tuleks siingi eelistada söögisoodat, vältimaks kõrvalisi lõhnu ja maitseid. Hallitama läinud kohvikann vajab eriti põhjalikku pesu, mitmekordset külma veega loputamist ning seejärel lahtiselt õhu käes kuivamist. NB! Ilma kaaneta hoidmine mõjub kohvikannule alati hästi.