Pärna tuntakse ja kasvatatakse eelkõige väärtusliku puidu ja lõhnavate õite pärast. Pärnapuidust tehakse mööblit, aga ka klaverite klahve, lusikaid, grill-, meditsiinilist ja joonestussütt, muusikainstrumente jm. Niinekiududest saab nööri ja köit, aga ka põrandakatteid, jalanõusid jm. Et pärn sümboliseerib rahu, tarkust, viljakust ja igavest elu, istutati see sageli küla keskele. Usuti ka, et pärnapuusse ei löö välk sisse. Südamekujuliste lehtede tõttu on pärn aga armunute lemmikpuu. Rahvapäraselt kutsutakse pärna niinepuuks, lõhmuseks ja pähnaks. Tänapäeval on pärn rahvuspuu Slovakkias, Sloveenias ja Tšehhis. Eriti kõrgelt hindavad pärnasid mesinikud ja linnahaljastajad, sestsuurelehine või läänepärn sobivad hästi linnapuuks, talude teistest paremini gaase, tahma, soolatamist, põuda, varju, ümberistutamist ja pügamist. Harilik pärn on linnatingimustes vähem vastupidavam, teda kimbutavad sagedamini mitmesugused seen- ja bakterhaigused.Alati õiterohkeTaime teaduslik nimetus Tilia tuleneb kreekakeelsest sõnast ptilon ja tähendab tõlkes tiiba. Enamik inimesi ei oska väliselt sarnaseid pärnaliike üksteisest eristada. Selleks peab jälgima okste, pungade, viljade ja lehtede karvasust, õitsemise aega ja õite arvu õisikus. Inimese jaoks pärnad mürgisedpole, seepärast võib pärnapuult koguda õisi ka täpselt liiki teadmata. Kimalaste ja mesilaste jaoks on aga pärna nektaris ja õietolmus ka mürgiseid ühendeid (mannoos), seepärast võib õitsva pärnapuu alt mõnikord leida surnud tolmeldajaid. Enamasti õitsevad pärnad igal aastal, sest õisikupungad moodustuvad sama aasta võrsetele ja talvekülm neid ei kahjusta, nagu sageli juhtub pärast pakaselist talve ploomi- või kirsipuu õiepungadega. Ühelt täiskasvanud puult võib saada 10–12 kg mett. Sööti jäänud põllule tasubki istutada pärnapuid, jättes nende vahekauguseks 2 x 3 meetrit. Süüa sünnivad nii õied kui ka lehed Pärnaõli saadakse viljadest ekstraheerimise teel ja seda kasutatakse köha leevendavates preparaatides. See pidavat sobima ka praadimiseks ja salatiõliks. Rohkem on tuntud pärnaõietee ja tugeva aroomiga kollane pärnaõiemesi. Ka õitest pressitakse eeterlikku õli, mida kasutatakse kosmeetikas. Pärnaõietolm on rohelist värvi. Pärnaõisi tasub koguda suurte tolmuste teede naabrusest kaugemal kasvavatelt puudelt. Suurt nahkjat helerohelist kandelehte pole vaja eemaldada,sellest sobib samuti teed valmistada. Vanad suured puud moodustavad õisi ka alumistele või kõrgemalt alla rippuvatele okstele. Talviseks teeõhtuks võib koguda noori pärnalehti, mis õhurikkas ruumis otsese päikesekiirguse eest kaitstult õhukese kihina kuivatatakse. Kuivatatud õied säilitavad head omadused kuni kaheks aastaks, kui neid säilitada paberkotis võipuuanumas. Õite iseloomulik lõhn on põhjustatud eeterlikest õlidest, aga neis on ka muid ühendeid ja C-vitamiini ning karotiini. Pärnaõieteed juuakse eelkõige külmetushaiguste hooajal, aga ka niisama mõnusa külma talve joogina. Siiski ei maksa pärnaõite kasutamisega liialdada ega juua seda teed iga päev. Ettevaatlikumad peaksid pärnaõieteega olema südamehaiged. Väheses koguses võib värskeid või kuivatatud õisi lisada muudesse kuumadesse jookidesse huvitava maitsenüansi saavutamiseks. Pärnaõitega maitsestatakse ka likööre ja konjakit. Toitusid saab garneerida nii lehtede kui ka õitega.Ja nüüd veel üks väike üllatus! Pehmeid noori lehti tasub lisada salatile, see teeb sööjale üllatuse ja annab reipust. Huvitavalt pähklimaitselised on talvised pärnapungad, tasub proovida neidki.Kas tunned pärna?Pärna (Tilia) perekonda kuulub 23 liiki heitlehiseid puid või põõsaid kassinaeriliste (Malvaceae) sugukonnas. Varem peeti pärna omaette pärnaliste (Tiliaceae ) sugukonna taimeks. Looduslikult kasvavad pärnad põhjapoolkera parasvöötmes, Euroopa on viie pärnaliigi kodumaa. Eestis kasvab sega- ja lehtmetsades looduslikult vaid harilik pärn (T. cordata). Parkidesja asulates võib alleepuuna sageli kohata lõunapoolsema päritoluga suurelehist pärna (T. platyphyllos), pisut harvem nendevahelist hübriidi läänepärna ehk hollandi pärna (T. x europaea ). Eesti talvedele peavad kenasti vastu veelpaljud pärna võõrliigid, kuid neid kasvatatakse meil kahjuks harva. Viimastel aastatel on puukoolides saadaval ka lõhislehiseid, keerdvõrselisi ja kollase- või punasevõrselisi sorte. Kõige varem alustab juunis õitsemist suurelehine pärn, talle sekundeerib nädala pärast läänepärn ja siis alles 1–2 nädalat hiljem kodumaine harilik pärn (T. cordata). Juuli teisel poolel õitseb kaunite tumeroheliste lehtedega läiklehine pärn (T. x euchlora). Augusti keskpaigas õitsevat Moltke pärna (T. x moltkei) pole paljud näinud ega tunne teda isegi õitsemise ajal ära, sest õied on tal niivõrd erilised – oranžikad ja suurtes õisikutes. Kõige erilisem pärna perekonnas on mongoolia pärn (T. mongolica), kes meenutab lehekuju poolest hoopiski vahtrat.
Kommentaarid (0)