Elujõudu ja tervist idandatud seemnetest

Kuivseeme on nagu uinuv printsess, kelle aarded on kindlalt seitsme luku taha peidetud. Kuivi seemneid võib ju süüa, kuid kasu annavad nad eeskätt ikkagi vaid seedimist edendava kiudainena. Et seemnes peituv ääretult suur energia valla päästa, on vaja soojust ja niiskust. Noor võrse suudab vajaduse korral tungida läbi kõvakstallatud pinnase või asfaldi, ja seda vaid seemnes leiduvate tagavarade jõul. Inimorganismile tähendab seemne idanemisprotsessi käivitumine aga seda, et nüüd seemnes peituvad rikkused on nüüd muutunud kättesaadavaks ja omandatavaks. Aasia vanad kultuurrahvad on aastasadu kasutanud idandatud seemneid oma tervise ja hea enesetunde säilitamiseks ja parandamiseks. Idandatud seemned on tunnistatud äärmiselt väärtuslikuks ja mitmekesiseks toiduks ka toiduteadlaste poolt ning läänemaailmas on idandid olnud populaarsed juba aastakümneid. Ettevaatlikult ja tasapisi hakkab usaldus selle omapärase, vahel isegi jäneste toiduks nimetatud toidusedelitäienduse vastu tekkimas ka postsotsialistlikul Maarjamaal. Idandite väärtused Idanenud seemnetes, idudes ja võrsetes on olemas kõik toitained, mida elusorganism vajab, kusjuures kergesti omastataval kujul ning ilma ühegi konservandita. Kasvavad idandid pakuvad silmarõõmu oma reipa välimusega, nad sümboliseerivad elujõudu ning lisavad ka südatalvel usku kunagi ikka saabuvasse kevadesse. Kõigele lisaks on idandid ka üsna maitsvad ning enamusest esmaproovijatest saavad veendunud idusööjad. Eriti suupärased on mahedamaitselised lutsern ja munguba, mida lapsedki meelsasti krõmpsutavad. Kress-salati ja päevalille võrsed on tugevama, veidi vürtsika maitsega, sobides suurepäraselt võileiva peale, segasalatite sisse, keedetud munade, toor- või kodujuustu lisandiks. Idandamismaterjali valik Seemneid võib idandada erinevalt, kusjuures meetodi valikul on aluseks idandamismaterjal. Ilma mullata idandamisel pruugitakse söögiks nii võrsed kui ka kogu seeme, mis järelikult eeldab nii seemne maitsvust kui ka selle täielikku ohutust. Suurem osa seemnekauplustes müüdavatest seemnetest pole ju mõeldud söömiseks ning nad võivad olla töödeldud mürkkemikaalidega. Kahtluse korral tuleb seemned külvata tavalisel viisil mulda ning toiduks pruukida vaid kääridega mahalõigatud võrseid. Sama kehtib ka siis, kui seemnete maitse pole juhtumisi meelepärane. Idandamiseks kasvatatud köögiviljaseemneid ja teravilja saab tervisetoodetega kauplevatest poodidest ning suurte toidukaupluste tervise- või dieettoodete sektsioonidest. Maaelanikud võivad pöörduda otse seemnekasvatajate poole või kasvatada seemned oma aias. Mitmesuguseid ube purgis idandamiseks ja nisuteri mullameetodil kasvatamiseks saab Ökosahvrist aadressil http://www.sahver.ee/887.html Idandada võib suuri, ka muul viisil toiduks tarvitatavaid seemneid: aed- ehk türgiube, mung-uba (juuresoleval fotol), läätsi, hernest, kikerhernest (ka põishernes ehk nuut), päevalille ja kõrvitsat. Mullata sobib idandada ka keemiast puhtaid teravilju – nisu, maisi ja rukist ning heintaime lutserni (ingl.keeles alfalfa). Ettevaatust! Toiduks ei sobi idandatud tomatiseemned, kuna need võivad olla mürgised. Sama kehtib suure lapiku põldoa kohta, kusjuures kergelt mürgised pole mitte ainult idud, vaid kogu uba on toorelt mittesöödav. Idandamiseks võib kasutada klaaspurki või tavalist mulda, kress-salat aga idaneb isegi karbikesse laotatud mitmekordsel hõredal riidel, mida tuleb muidugi pidevalt lausmärjana hoida. Klaaspurgimeetod Selle meetodi puhul pruugitakse ainult neid seemneid, mida võib süüa koos võrsetega, kuna idandid ja seemned segunevad idanemise käigus ja neid pole hiljem võimalik üksteisest eemaldada. Idandamiseks läheb vaja liitrise või ka suurema mahtuvusega klaaspurki, kummirõngast ja tükki hõredat, vett ja õhku läbilaskvat riiet või marlit. Veelgi hõlpsamaks muudab tegevuse väga tihedalt augustatud keeratav metallkaas. Selle meetodi puhul on võrdselt tähelepanu keskpunktis kaks tähtsat eesmärki: järjepidev niiskuse juurdeandmine ning hallituse vältimine. Mõlemad eesmärgid saavutatakse regulaarse loputamise abi. Alla kahe korra ööpäevas ei tohiks veeprotseduuri sagedus kunagi langeda, soodus oleks aga veelgi sagedam, 4-5 korda toimuv loputamine. Vesi olgu talvel toaleige, soojemal aastaajal sobib otse kraanist tulev joogivesi. On oluline ette arvestada, et seemned paisuvad üllatavalt palju ja võrsuvad idud võtavad arvatust palju enam ruumi. Üks supilusikatäis (15 ml) lutserniseemet võib 5–6 päevaga liitrise klaaspurgi tihedalt ääreni täita. Oad-läätsed võrsuvad 2–4 päevaga, nende puhul tuleb arvestada mahu vähemalt kümnekordset suurenemist. Tegevus Kuigi kogu protseduur näib pikk ja keerukas, võtavad kõik üksikud etapid tegelikkuses aega vaid mõned minutid. Tulemus tasub ennast ära igas mõttes – väikese vaeva eest on kodus pidevalt olemas väärtuslik ja maitsev toidulisand, mille omahind tuleb kaupluses müüdavast vähemalt 2-3 korda madalam. Nopi seemnete hulgast välja prügi, eemalda ka vigased seemned. Pese suure veega puhtaks; pane 12–18 tunniks rohke leige veega ligunema. Uus marli pese apteegilõhna eemaldamiseks hoolikalt läbi, klaaspurk (ja augustatud kaas) steriliseeri tingimata keevas vees. Kalla leotusvesi ära. Pane seemned purki, kata see märjakskastetud marliga ja kinnita kummirõngaga. Aseta purk kaldasendis, purgisuu allpool, teise anuma peale, et vesi purgist välja niriseks. Pane purk seejärel mõneks päevaks pimedasse köögikappi, sest idud arenevad kõige jõudsamalt just pimedas. Kapi külge kinnitatud erkkollane märkmepaber aitab sul veeprotseduure meeles pidada. Loputamine toimub nii: kalla seemnete peale läbi marli poole purgi mahus vett ja liiguta purki ettevaatlikult, seejärel nõruta kogu vesi jälle hoolikalt välja. Kui lutserni-idude külge tekivad idulehed, tõsta purk päevavalgesse (kuid mitte pideva otsese päikesepaiste kätte!), et lehed muutuksid roheliseks. Sobivaim õhutemperatuur ruumis on 21–22°. Roheliseks muutunud isulehtedega lutserni-idandid kalla järgmisel päeval suurele taldrikule; nopi välja ja viska ära kõik mitteidanendud seemned. Loputa sõelal ohtra veega üle ja lase nõrguda. Tarvita kas kohe toiduks või paki plastkarpidesse või -kotikestesse ning säilita 6-7 päeva külmas. Suurte ubade ja seemnete idud lase pimedas kasvada umbes 2 cm pikkuseks, seejärel sorteeri, loputa ja nõruta. Säilita analoogiliselt lutserniga. Mullameetod See meetod sobib hästi päevalilleseemnete ja nisuterade idandamiseks. Suuri seemneid tuleks enne muldakülvamist kindlasti leiges vees leotada, et idanemist kiirendada. Ka kress-salati või lutserni seemned võib külvata kasvõi lihtsalt margariini alt vabanenud plastkarpi ja panna see otsese päikese eest varjatud sooja kohta; kindlasti tuleks siiski vältida ülemäärast kuumust. Mulda tuleb regulaarselt kasta ning tärganud võrseid tihti veega pritsida, kastmise vahepeal võib muld ja allestärganud idud olla kaetud niiske ajalehega. Tärganud taimedele võib juba ka päikest peale lasta, kuid ikka pigem vähem kui liiga kaua, et taimed ja muld üle ei kuumeneks. 10–12 päeva pärast on karbis tihe mets 6–8 cm pikkuseid kahe idulehega lutseri või kress-salati võrseid, mis tuleks ühe-kahe päevaga ära tarbida. Korraga liiga palju külvata ei maksaks, sest pikaksvenivad idud muutuvad mõruks ja puiseks. Pideva värske saagi kindlustavad väikesed, paaripäevaste vahedega täiskülvatud plastkarbid. Eriti tervislikuks ja toitaineterikkaks peavad teadlased aga umbes 20 cm kõrguseks kasvatatud nisuorast. Nisuteri saate tellida Ökosahvrist aadressilt: http://www.sahver.ee/351.html  Mõned ideed idude serveerimiseks * Kausitäis idandeid niisama söömiseks on omal kohal nii hommikueine- kui õhtulaual * Määri leivale õhuke kiht võileivamargariini või määrdejuustu, tõsta peale kuhi idandeid. * Lihtsa vinegrettkastme (õli-äädikakastme) abil saab idanditest ülimaitsev salat * Pruugi idusalatit kodujuustu ja muna juurde * Proovi idandeid ka sojamarinaadiga; pruugi neid kas salatina või munaroa lisandiks * Väikeste seemnetega idandeid võib serveerimisel raputada suppide, pajaroogade ja kastmete pinnale või tõsta kuhjana hakklihakotlettidele * Idandid sobivad enamusse sega-toorsalatitesse. Et õrnad idud ei puruneks, võiks idandid raputada valmissegatud salati pinnale ning niristada siis kaste peale *Mungubade tugevad idud sobivad wokroogadesse Kindlasti leiab igaüks ise veel mitmeid toredaid pruukimisvõimalusi  Lähemalt salatkressist ehk kress-salatist Sageli ekslikult vesikressiks (ingl. water cress) nimetatud taim on eesti keeles tegelikult ürt-allikkerss (Nasturtium officinale). See taim on meil kantud Punasesse raamatusse ja seepärast seda korjata ei tohi. Looduses kasvab see taim vees, nagu nimestki võib järeldada, koduaias seda kasvatada ei ole seni õnnestunud. On olemas aga salatkress ehk kress-salat (Lepidium sativum), mida igaüks saab kodus toas kasvatada ning pruukida nii söögiks kui ravimtaimena. Kress-salat rahvameditsiinis (väljavõtteid A.Luigela artiklist ajalehes “Terviseleht”) Salatkressil on tugevalt vürtsine, veidi pikantne sinepi- või rõikataoline maitse, mis on tingitud sinepiõli glükosiididest ja mõnuainetest. Nende hulgas leidub ka antibiootilise toimega ühendeid. Salatkress tekitab söögiisu, soodustab vereloomet, maomahla ja sapi eritumist ning tänu kõrgele C-vitamiini sisaldusele leevendab väsimust. Salatkressi on erakordselt kiire kasvuga. Soodsates tingimustes (niiskus!) idanevad seemned 24 tunni jooksul. Talvekuudel kasvavad taimed 2-3 nädalaga, suvel 5-6 päevaga 6-10 cm pikkuseks. Kasutatakse skorbuudi, verejooksu, palaviku ja maohaiguste korral, diureetikumina ning impotentsuse vastu. Soodustab une paranemist ja arteriaalse vererõhu alanemist. Korrastab seedimist. Kress-salati sinepiõlil on patogeensete mikroobide vastane toime (ka kolibakterite vastu). Seemnetest võib valmistada salvi, mida kasutatakse halvasti paranevate haavade ravimiseks, samuti aitab nahaallergia vastu. Salv valmistatakse kodustes tingimustes searasvaga vahekorras 1:5. Kress-salati tee kosutab, taime sobib kuivatamiseks lasta kasvada suuremaks õite puhkemiseni. Kuivatamiseks võetakse kogu maapealne osa ja kuivatatakse kimbus tuulises, varjulises kohas. Tee on stimulaator kilpnäärmele. Kress-salat on suurepärane söögi- ja maitsetaim. Sobib kevadel võileivakatteks, kartulisalatisse (annab vanale kartulile värske maitse), pastatoitudesse, kohupiimasse, munaroogadesse, majoneesi maitsestamiseks. Alati võib lisada suppidesse, valmis kala-, liha- ja köögiviljatoitudesse, kuid kuumutamata. Sügavkülmas säilitamiseks on mõttekas hoida 1-2 kuud, hiljem kaotab aroomi. Tatraidandid         Lutsernivõrsed      Spargelkapsaidud             Mungoa võrsed        Sibulaidandid (selgelt tuntava sibulamaitsega)      Aedherne võrsed - äärmiselt dekoratiivsed ja lisaks ka hea maitsega.