Õunapilt tervitab tulijat samuti Kamille heledas köögis: pooleks lõigatud vili, mis näitab pealispinnal kukkumise ja kuivamise jälgi, seest püsib aga endiselt klaar, läikivate seemnetega.
Kamille keedab kohvi, kuigi ise seda ammu enam ei joo. On väga valge ennelõuna ja südamlik olemine. Kamille, kui sinuga külaskäigu suhtes kokku leppisime, ütlesid kohe, et sul on idee, mida pakkuda. Õunakrõpsud! Õun on sul kontseptuaalne ka loomingus.
Jah, maalin praegu õunu, see on mu kingitus Eesti Vabariigile tema sajandaks sünnipäevaks. Õunaidee keerles peas juba ammu, minu jaoks on siin mitu tahku. Esimene ongi rahvuslik: meil kõigil siin maal on kokkupuude õunaga. Kui sa vaatad õunapuud, siis tema on sitke sell, ei anna alla! Ta võib olla vana ja küürus ja sammaldunud ja halliks läinud – ja ikkagi kannab vilja, isegi kui õied on kribud. Kõva puit, mitte säärane, mis väändub iga tuule käes. Näen selles eestlase ja õuna sidet. Jah, meil on rahvuslik tamm, aga tema on kusagil kaugel metsas. Õunapuuga puutume päriselt kokku, kellelgi on ikka aed, kustkohast õunad tulevad.
Ja need teised õuna ... paled, et mitte öelda küljed?
Teine on inimlik. Kui sa mu õunapilte vaatad, siis ükski neist ei ole esinduslik läikiv poeõun. Meil kõigil on elus head ja rasked ajad. On me endi valik, kuidas nendest läbi läheme, millised märgid külge saame. Jah, ka head ajad võivad teha meid mädaks või armiliseks.
Kolmas tahk on mastaapsem ja kisub jõuluteema juurde. Piibel algab Aadama ja Eeva looga toredast aiast, kus kõik oli hästi – kuni nad sõid puust, millest ei tohtinud. Alati on seda vilja kujutatud õunana. Nii ma jätkan traditsiooni: õun on armastuse lugu. See, kuidas Jumal on meid armastanud ja oleme tema juurest ära kõndinud. Jeesuse sünd ja jõuluaeg on koht, kus Jumala armastus meie vastu saab tõeks.
Kuidas su maalid sünnivad?
Ma ei maali iga päev, kuna mul on pere ja lapsed ja piisavalt asjaajamisi. Aga katsun maalida kolmel päeval nädalas. Tean neid päevi ette, häälestus on tähtis. Sätin valmis värvipotsikud. Alustan vara, kuid ajasahtel peab olema õhtuni lahti, et miski päeva läbi ei lõikaks. Maalin kihtide kaupa. Kuna mu modellid närbuvad kiiresti, eelistan jõuda võimalikult palju korraga, kasutan kiiresti kuivavaid akrüülvärve. Palju on mult küsitud, et kui palju ühe maali tegemine aega võtab. Mulle meeldis, kuidas üks kunstnik, ameeriklanna Ann Rea sarnasele küsimusele vastas: terve elu! Sa pead õppima ja kogema, et pilt lõuendile saaks. Füüsiliselt kulub selleks paar-kolm päeva, viimasena panen peenikese pintsliga detailid peale.
Ühe hea kolleegi koduseina kaunistab nüüd sinu looming, jäiselt õhetav arbuus. Mis sulle peale õunte veel on südamelähedane?
Granaatõun on lemmik olnud; ka kurk, sidrun, kapsas ja kõrvits. Lilledest pojeng, krüsanteem, tulp. Floksid ja hortensiad. Mulle meeldib see lähedale minek, suumimisefekt. Püüan näidata suures plaanis ilu ja täiuslikkust, millest me muidu mööda jalutaks. Kui lähedalt vaadata, siis need lilled ja viljad on ju tohutult geomeetrilised, korrapärased. Ma pole see, kes maaliks oma sisekaemusi. Mind inspireerivad väljastpoolt tulevad värvid.
Ise sööd muidugi ka õunu?
Jaa, heameelega, ja teen igasuguseid moose neist. Kuna ma suhkrut ei tarbi, siis olen õunu keetnud suhkruta ja need säilivad väga hästi. Lapsedki on praeguseks niimoodi harjunud. Kui saavad nüüd suhkruga keedetud moosi, ütlevad, et liiga magus.
Kuidas see juhtus, et sa suhkru maha jätsid?
Kevadel käisin läbi täieliku krahhi. Kõht oli korrast ära pikemat aega ja mind tabas surmaväsimus. Olin niimoodi omadega maas, et ei jaksanud enam voodist tõusta ega püsti seista. Siis mõistsingi, et nõnda enam edasi ei saa. Laktoositalumatus oli mul juba diagnoositud, gluteeniga oli jäänud asi aga kuidagi segaseks. Nisu, suhkrut ja piima olin vältinud juba kolm aastat, nüüd tegin radikaalse otsuse: kaduma peab kogu gluteen, piim ja suhkur! Muide, huvitav, et sõbrad jaotuvad selle teema puhul kaheks. Ühed küsivad minult kahetsevalt, kuidas ma üldse elada saan, teistega tekivad huvitavad jutuajamised. Ma ei saa kedagi toitumise muutmiseks survestada, peab jõudma äratundmisele. Minu puhul see toimis. Nii hästi kui praegu pole ma end tundnud lapsest saati! Alguses mõtlesin, et proovin loobumist 30 päeva. Hakkasin pidama päevikut, et näha, kas toimub mingi muutus (Kamille teekond on näha blogis http://paranemine. blogspot.com.ee – toim). Nägin, et see on liiga lühike aeg: kõhu saab korda, aga muud jamad jäävad. Alles kolm kuni kuus kuud hiljem märkasin, et ekseemid hakkavad kaduma.
Mis su põhipahe seni oli?
Eks ma ikka saiakesi sõin! Mul oli alati saiaisu, nälg, et kui saaks mõne piruka või koogilise, siis oleks päev ilus.
Kuidas su pere sinu üsna äärmusliku otsusega kaasa tuli?
Mina olen ju perenaine, seepärast on mul ka voli toidulauaga ringi käia (naerab). Mu abikaasa Reto (46) on kohutavalt tänulik ja rõõmustab, et viitsin tundide kaupa köögis katsetada. Temal olid omad hädad ning ta näeb, et muutunud menüü tõesti aitab. Varem mõtlesin, et mis imelik väljend on see armastus käib kõhu kaudu ... Nüüd näen, et käib jah! Poeg Marc (10) on konservatiiv, tema väga õnnelik ei ole. Aga koolis lapsed söövad ju igasugust ja mõnikord käivad ka Hesburgeris. Tütar Livia (8) on avatud uutele maitsetele, alati vähemalt proovib, et vaatame, mis värk on.
Aga heldeke, kui meelekindlust nõudev see kõik oli?
Algus oli mitte väga ilus, harjumused püsivad sees. Jumaldan kohvi ja selle joomise protsessi, aga mu süda hakkab sellest puperdama. Mulle meeldib abikaasaga veini juua. Olen magusanäkkija, kes teeb külmkapi ukse lahti ja takseerib: nii, mis meil siin on? Jah, nendest loobumise hetked olid rasked. Ja kui käisid väljas söömas, siis küsisid endalt, mida võin ja mida mitte. Õnneks praegu on juba toidukohtades kirjas, mis sisaldab laktoosi ja gluteeni. Murdepunkt toimus pärast kolme kuud. Õpidki. Otsid võimalikke viise, kuidas küpsetada suhkru ja jahuta – ning tegelikult on neid palju. Suure leivasööjana hakkasin tegema tatraleiba. Esimest korda elus hakkasin valmistama kala, et oma oomegad kätte saada. Liha söön, aga muidugi ökoliha. Kõige tähtsam, sa pead asjad ümber mõtlema. Tooraine on vaja välja vahetada, ja esialgu on see kallis. Köögis läheb rohkem aega, aga kui seda naudid, pole tegu enam piinava karistusega. Siis enam tegasiteed ei ole. See on nagu religioon.
Kuidas teie pere õhtusöök välja näeb?
Naudin perega koos söömist. Mu šveitslasest mees on ses mõttes super, tema on pannud korra majja, et õhtusöök toimub kell kuus. Punkt siis istuvad kõik lauda.
Kaasad sa toiduvalmistamisse ka pere?
Teen alati osa toitu ette, et ei peaks iga päev köögis nii palju aega veetma. Hiljuti, käsil mitu asja korraga, küsisin teistelt: kas te saate mind aidata? Mulle ei meeldi käsklusi anda, aga kui kõik tulidki appi, imestasin, miks ma juba ammu pole neid rakendanud ja üksi jändan.
Jutu vahele ütlen, et kapsalasanje on imeline! Mis selle kapsalehe nii mõnusasti kuldseks ja vürtsikaks teeb?
Kurkum, mu vana arm. Panen seda kõige sisse, aitab põletiku vastu. Kurkum tahab endaga koos rasva ja pipart saada, siis see mõjub. Lisan ka natuke vürtsköömneid, see aitab seedida. Mu isa on egiptlane ja kuna sealses köögis neid vürtse kasutatakse, on asjal ka nostalgiline külg.
Mis sulle veel Egiptuse köögis meeldib? Neil läheb iga toidu sisse peotäis küüslauku ja ka mina olen suur küüslaugufänn. Hummus on tore.
Aga mida sa arvad Eesti traditsioonilisest toidust?
Hapukapsas on lemmik! Hiljuti tegin esimest korda elus parti. Tervet ahjuparti, mis ujus rasvas, lihtsalt valasin rasva kapsale peale. Vanaaegsed slow-cooking-road ongi toredad, paned ahju ja mitme tunni pärast vaatad, ahaa, õhtusöök on valmis saanud.
Kas sul on mõnd naljakat köögikatastroofi meenutada?
Ülikooliajal käisime kursusega maal kartuleid võtmas. Kord jäin mina köögitoimkonda ja pidin lõuna valmistama. Otsustasin teha pannkooke, et siis pärast kõik armastavad mind. Elasime vanas majas, kus sahvri moodi ruumis hoiti toiduaineid. Teiste hulgas seisis seal suur jahupütt. Võtsin siis jahu, lõin sisse munad, segasin piima ja hakkasin kloppima ... Õudne hais! Siis taipasin: see jahu oli kloor, mida vanasti visati kuivpeldikusse. Mina aga kandsin välivetsu oma pannkoogitaina.
Hahaa, karm mälestus! Ent kui heal jalal küpsetamisega praegu oled?
Küpsetamisel on tähtis täpsus, aga minul on mingisugune “raske puue” mõõdistamise osas. Kui retseptis on kirja pandud pool klaasi, siis saan hakkama, aga kui asi läheb grammidesse, siis ma ei hakka proovimagi. Ma pole ka gurmeekokk, kes teeb esteetilisi, peeneid asju. Õnnestunud toitude retseptid panen kirja blogisse, et neid teinegi kord valmistada. Minu asjadel tavaliselt retsepti polnud ja seetõttu oli mult võimatu uuesti sama maitset nõuda. Ainult tatraleivaga olen saavutanud taseme, et võin seda valmistada pimedas ja une pealt, täiesti lollikindel.
Kas vee joomisega on sul hästi?
Harjutasin seda nii, et panin endale kaks liitrit vett, kaks kannutäit, lauale valmis. Et siis on ülevaade, kui palju olen juba joonud. Eks natuke laisemaks olen läinud. Hakkasin jooksmas käima, et higistada, seda soovitas mu hiina massöör. Noh, ilusates läikivates dressides jooksjate kõrval olen ma, müts silmini peas, pühapäevajooksja. Kuid esialgsest väikesest tiirust on saanud suur ja alguse õudsest tempost normaalne sörk – tunnen, et jõuaksin veelgi joosta.
Millistest kohtadest sa tooraine hangid?
Juurikad saabuvad Saaremaalt. Suuremates kogustes kuivaineid – pruuni riisi, kinoad, chia-seemneid – olen hakanud tellima Inglismaalt. Kui tellida saja euro eest, tuuakse kohale tasuta. Poes pole ma ammu käinud, välja arvatud täna hommikul, et kiiresti tuua öko-tomatipastat ketšupi jaoks. Liha ja munad tellin netist, needki tuuakse koduukse taha.
Mida sa magusahimu korral endale lubad?
Meie pere sünnipäevakook on kuulus Schwarzwaldi tort, mida nüüd olen hakanud ise tegema. Mina armastan brownie’sid ja toorkooke, eriti viimaseid.
Mis te hommikueineks sööte?
Tavaliselt teeb meil hommikusööki issi ja see on suur asi, olen talle selle eest tänulik. Tema teeb lastele kaerahelbeputru ja praemuna. Aga kuna ta praegu on reisil, siis olen mina pidanud hommikueine tegema. Lapsed olidki kohe pahased, minu tehtud puder oli vale konsistentsiga ... Otsustasin abikaasaga mitte võistelda. Võtan banaani, lõikan selle kooresse lõhe, panen ahjuplaadile nagu viikingilaeva, valan lõhesse chia-seemneid ja puistan kaneeli ja šokolaaditükikesi – ja siis ahju! 180 kraadi juures umbes 15 minutit.
Mõtled sa jõuludele ka juba?
Jõulud on ju ilus ja tore aeg. Närvitsetakse oma närvitsemised ära ja siis võetakse aeg maha. Lugesin hiljuti väga huvitavat raamatut, Kenneth E. Bailey “Jesus Through Middle Eastern Eyes”. Meil on tekkinud jõuludega seoses kivistunud arusaamad, tema seletab need lahti. Näiteks kui mõelda toonasele külalislahkusele, ei oleks tulnud kõne allagi, et külalised majutataks lauta. Niisiis, sõim, kuhu Jeesus pandi, ei asunud tegelikult laudas, vaid pere elutoas. Tollases elamus olid aga laut ja elutuba ühenduses. Toa ühe seina äärde kõrgendikule paigutati koduloomadele sõimed, et nad saaksid laudast kaelad välja sirutada ja heina süüa. Majades olid küll külalistetoad, aga tõenäoliselt olid selles majas juba külalised ees, kui Joosep ja Maria saabusid.
Ma arvan, et on hea mõelda jõulude ajal Jeesuse peale. Mõlgutada sellest, kuidas ta siia tuli. Kõikvõimsa Jumala Poeg, kes sündis täitsa tavalise pere keskel. Ei mingit trummipõrinat ega punast vaipa. Emast, kes oli inimeste silmis saanud lapse “kahtlasel viisil”.
Jeesus – ja jõulud – on selle loo lõpp, millest ma alguses rääkisin. Kui Aadam pidi minema välja Jumala aiast oma eksimuse tõttu, siis Jeesus on meile uks sinna aeda taas. See on nagu pärast pikka ja väsitavat eemalviibimist koju jõudmine.
Kamillel ilmus just raamat “Ütlen Sulle head”, milles on põimitud tema suured maalid ja lühikesed tekstid.
Hallist sünnib roosa
Õunapuu on õites. Sammaldunud puu on ilmale toonud tuhat roosat tütart. Haprad. Vallatud. Kihistavad. Õnnest oimetud õied matavad halli võra. Katavad oma elujanuga kinni väsinud kortsulise tüvenaha. Siluvad kühmudest valusad liigesed. Peidavad küüruvajunud puufiguuri. Varjavad päevinäinud läiketa juukseoksad. Ma vaatan, kuidas hall kattub roosaga. Tume asendub helgega. Kivistunust saab habras. Kühmulisest saab sile. Süda on õites. Hallist sünnib roosa.
Kommentaarid (0)