Koogilõhnaline sügis

Täpselt sel hetkel, kui fotograafiga teatripaari maja ette pargime, Liisa uljal kõnnil kohale jõuabki. Teatris oli olnud koosolek. Mida koosolekul räägiti? “Aah,” rehmab Liisa käega ja juhatab meid suure LENNUKI nimelise postkasti kõrvalt uksest sisse.

Vastu võtab meid puupliidist leviv soojus. Ja ega siin pikka pidu olegi. Tööd-tegemised on varakult ära jagatud, poest vajalik materjal kohal: Urmas teeb meile tütar Leenu lemmikut – kakaokisselli –, Liisa hooleks jääb võluda algainetest lõpuks lauale lõhnav rullbiskviit. Jutt hakkab sundimatult vulisema – isegi samal ajal, kui hea abiline köögikombain kõikematvalt undab. Kodutehnika valjuhäälne “sõna” sekka ütlemine paistaks graafiliselt umbes nii: “---------------!!!” Naerame tehnomürale alistudes ja vaatame aknast välja. Akna ülemist serva palistab Liisa heegeldatud punane südamekardin: “Ma heegeldan väga palju. Aga aknad jäävad meil iga uue koduga aina väiksemaks.”

Tõsi – koos on käidud juba õige mitmest kodust läbi. Aga nüüd on hea – Rakvere on elamisväärne paik, turg-lasteaed-kool-teater kõik käe-jala juures. Linnaosa, kus Urmas ja Liisa elavad, kutsutakse ajalooliselt Kukekülaks. Laulja Bonzoga, kes samas kandis elab, on arutatud, et võiks hakata korraldama Kukeküla päevi. Aga lõõpimisest kaugemale pole asi liikunud. Loodame siiski parimat – igaks juhuks paluks juba praegu ka aialaua broneeringut, kui mõte peaks ükskord teoks saama.

“Sõel, see on kõige tähtsam!”

Elu üldse muutub kogu aeg. Köögikombainita ei kujuta söögivalmistustoimetusi enam ettegi. Kuidas varem üldse hakkama sai?! Köögikombaini ostsid Urmas ja Liisa pulma-aastapäeval. Vanad mikserid olid lihtsalt korraga kõik otsad andnud ja Urmas meelitas Liisa poodi masinat valima.

Teine tähtis asi iga küpsetaja jaoks on sõel. Või nagu Liisa tundeliselt hüüatab: “Sõel, see on kõige tähtsam!” Igasuguse taina puhul võiks meeles püsida, et sõel tuleb abiks võtta. Kohe on tulemus palju parem ja koogi õnnestumise protsent tunduvalt suurem.

“Sööge ka vahepeal!” julgustatakse teiste töötamist niisama pealt vahtivaid külalisi ja kaussidesse ilmub ajaviiteks eilne õunavorm. Uskuge, see on tõesti hea, tummine. Pilti siinkohal siiski ei näita – eilset päeva me fotole ei püüa, pealegi oli fotograafil hetkel lusika liigutamisega piisavalt haaravat tegemist. Liisa seletab: “Seal on kartulitärklis. Ja 35-protsendiline rõõsk koor, aga ma olen teinud ka 10-protsendilisega. Siis on või ja pruun suhkur. Lased selle kõik peaaegu keema, õunatükid sinna sisse ja paarikümneks minutiks ahju. Ja siis mandlid. Ükskõik, kas sisse segatult või peal. Retseptis olid poolikud õunad – aga siis mahub ju vähem! Ebamugavam puhastada ka. Sellepärast ma panen tükid. Kõigile maitseb hästi. Selline teistmoodi asi õuntest ... Teine hea viis on keerata õunasektorid kohupiimataina sisse ja ahjust läbi – ka hea.”

Rõõm moosist enesest

Lavalaudadel nii siniverelisi prouasid kui ka tõsiselt pätiplikalikke tüüpe mänginud Liisa käte all toimub aga hoopis teises, koduses sfääris palju muudki toidulist: murakad moosiks, tikrid-õunad samuti. “Kas te vaarikaõunamoosi olete saanud? Ei ole, jah? Mitte keegi ei ole sellest kuulnud! Ja jumala hea! Täiesti vaarikamoos. Aga natuke tahkem. Tegelikult on jah täiesti vaarikamoos – nii et saab rohkem,” kõlab siiras avastusrõõm ja praktiline meel ühekorraga Liisa hääles. Urmas avab samal ajal hirmraske keldriluugi ja viib imeilusaid punaseid tomatipaprikapurke köögist jalust ära. Liisa vupsab ka korraks alla ja tuleb hästi võidurõõmsalt-kavalalt naeratades tagasi seenepurgiga: “SEE on magustoit! Vahel söön terve purgi üksi ära.”

Nüüd on Urmase etteaste. Kerge esinemispalaviku saatel on täna erandkorras ka retsept näpu vahele võetud, igapäevaselt käib aga kõik tunde järgi. Urmas meenutab: “Leenu lasteaias sõi kakaokisselli ning käis ja käis siis pinda, et tee kisselli.” Liisa võtab jutu sujuvalt üle: “Mulle tundus, et see on üliraske asi, mingi “tatt”, et seda on nii raske teha. Ja siis polnudki üldse mitte nii!” Igatahes on nüüd kõik õnnelikud ja tütar Leenut jääb lasteaiast koju ootama terve potitäis mõnusat pruunikat ja täpselt õiges konsistentsis magusollust. Uudishimulikult sai lusikatäis sealt maitsmiseks ka pihta pandud – on jah hea. Nagu ... lasteaias.

Aga tagasi koogi juurde. Köögikombaini abil vahtu klopitud tainas on vahepeal ahju vupsanud, sealt mõne aja pärast koogipõhjana välja tulnud – “Oi, see sai natuke liiga palju kuumust!” (aga no ausalt ei saanud, Liisa on lihtsalt maksimalist) – ja siis trepile jahtuma pandud. Liisa ohkab kergendustundes: “See mulle meeldib ka oma maja juures väga, et kui sügisel-talvel midagi teed, siis tõstad lihtsalt üle ukse.”

Üle ukse piilume nüüd ka meie. Suundume Urmasega aeda ringkäigule.

Naine, mees, laps ja vabadus

Ruumi on palju, ruumi on kõigile. Lausa maju on kõigile. 5-aastasel laps-Leenul on võrratu kunstipaviljon, rippuvad magusad põõsasmaasikad ka oktoobris (!) veel akna all punetamas, sees aga vabadus seintele ja uksele maalida, suur kiiktool, nukud ja nurgas Ivo Uukkivi maalitud salapärane pruutpaaripilt. Nii salapärane, et naine-Liisa lubab ennem hauda minna, kui sellest suud paotada. Või no kui, siis väga vanuigi.

Mees-Urmasel on aga oma ... buduaar, nagu ta ise seda kahetoalist aiamajakest kutsub. Just siin valmis hiljuti libreto Vanemuises oktoobri keskel lavale tulnud ooperile “Rehepapp”. Tauno Aintsi ooperimuusikale sekundeerib Urmase kirjutuslaual suur plaadivirn, kõige peal Arvo Pärt ja Dolly Parton. Eks ta ole. “Siis võtad väikse napsu ja teed kannuga ...”

Sügisserveering

Liisa on vahepeal toas rullbiskviidi täidise valmis seganud, selle laiali laotanud ja koogi efektsete karateliigutustega kokku keeranud.

On aeg. Fotograaf Meeli sõna peale hakkavad elutud asjad aias elama. Laud võtab jalad selga ja maandub punaõuntest lookas õunapuu alla, kivikuked lendavad kohale – Kukeküla ikkagi! –, hea Pärnu puumehe tehtud kann ja Üllar Saaremäe naise Kristi loodud savikauss ja -kruus jäävad laual veel oma järge ootama. Urmase kakaokissell leiab paiga sinises kausis, Liisa tuleb uhkelt rullbiskviidiga, mis moondub ta näppude all hetkega piparmündi-maasikapeenraks. Urmas hõikab: “Vaata, nuga on seal puuriida sees, Liisa!” Plastkandikulgi on oma lugu. “Lasin selle Leenul ise valida, täitsa hästi valis. Tal oli seda rullbiskviidi jaoks vaja, sõbrad käivad ju külas ja siis on seda tarvis,” on Liisa uhke lapse külalislahke meele üle.

Pärast õunapuualuseid paraadpilte on kalja ja kaljaleiva kord. Järgmiseks kaljateoks ostetud leiva alla toob Liisa toast käsitöörätiku: Mängumajas elavad hr Vabadus ja pr Joonistuslust. Liisa ja tütar Leenu lasid “õuevärvidel” ukse peal rõõmsalt tegutseda.

“See on Setumaalt. Selle mustri nimi on inglimuster. Kui Leenu väike oli, siis me käisime temaga leelokooris. Siis millalgi sain selle.” Leib võtab inglitest ette vääristatud ilme.

Prrr, külm näpistab! Aga pildile saavad kõik, olgu ninad siis vähem või rohkem sügispunased. Enne tuppa minekut istub Liisa veel korraks Leenu aiamaja trepile ja jõuab seal sügispäikese käes mõnuledes rääkida Urmase suvel ilmnenud grillimeisterlikkusest: “Oo, Urmas teeb grilli peal niiiii hästi süüa! Mu lemmikud on ta kotletid. Grilli peal küpsetab need tavalised kotletid. See on tõsiselt hea asi grilli peal teha!”

Aga nüüd on käes üsna grillivaba sügis. Teatriperekonna õuel käib peretütar juba “kuuske” ehtimas: sõstrapõõsas saab alatasa omale okste külge õunu ja muid kenasid sügisande. Meil fotograafiga on aga aeg lahkuda. Nagu vanaema juurest: kaasa pannakse kalja, murakamoosi, rullbiskviiti. Pealinnas saab järgmine hommik sellest omale idüllilise rüü selga – uus päev on kordaläinult alanud.

Lollikindel rullbiskviit

Kakakokissell, isade retsept