Piknik Kuressaare jahisadamas

Valge jaht Otra Vida eristub teiste meresõidualuste hulgast mitmel põhjusel. Esiteks pöörleb purjeka kohal propeller. “Talvel võtsime jahi algosadeks lahti ja panime oma soovidele vastavalt uuesti kokku: näiteks

elektrit toodavad nüüd võimas tuule- ja veegeneraator ning päikesepatareid. Lisasime sonari ning mitmekordselt on duubeldatud kõik navigatsioonivahendid,” loetleb Martin silmade särades. Laevas on

alaline koht ka suuskadel, kuna Martinile meeldib väga mäesuusatamine ja maailmas ringi rännates kasutab ta alati seda võimalust. Lisaks immitseb jahi kajutist nii meeldivat toidulõhna, et tee Martini ja Mareti “koju” on selge sekunditega.

Maretit on seiklused tõmmanud kogu elu – kui kutsutakse, siis ära ei ütle! Purjetamisega on ta tegelenud ja regattidel osalenud 20 aastat. Peale selle köidavad teda kõikvõimalikud muud, keskmise eestlase hinnangul ehk pisut ekstreemsevõitu hobid: langevarjuhüpped, piloodiõpe ning maailma ookeanides sukeldumine. 2010. aastal osales Maret Nordea ümbermaailmareisi Kariibi mere etapil. Maret pidi meeskonna poolt saadetud juhiste järgi pardale minema St Lucia saarel asuvas sadamas, kuid kohapeal selgus, et eestlaste

alus seisab hoopis saare teises otsas.

“Olin pärast pikka lennureisi väsinud ja tige, aga sealsamas sadamas oli suur pidu tähistamaks ARC ehk Atlantic Rally for Cruisers finišit,” meenutab Maret. “Esimest korda elus läksin välismaal üksi peole. Kohtasin

Martinit. Kaks kuud sõitsin Nordeaga ja siis ei lennanud mitte Eestisse tagasi, vaid Kariibidele Martini juurde, kus ta ootas mind laeval nimega Uus Elu. Ja siis muutus kogu elu. Tulin Eestisse ja pakkisin asjad.

2011. aasta märtsist oleme Martiniga püsivalt koos.“

Martini tööalane elu on kulgenud tehnoloogia, turunduse ja juhtkonna konsultatsioonide valdkonnas, kuid ükski neist tegevustest pole pakkunud sedavõrd huvi kui kokandus. Pöördemomendiks kujunesid kaks tööaastat Barcelonas.

“Elasin Hispaanias 1990-ndate lõpul ehk ajal, mil riigis käivitus toidurevolutsioon,” kirjeldabMartin. Nn revolutsioon toimus Katalaani köögis, kus traditsioonilist toitu hakati valmistama uuel viisil. Söögikultuuriga samal ajal uuenesid ka muusika- ja veinikultuur – moodne võttis üle traditsioonilise. “Hispaania arengus oli kuldaeg! Mulle oli alati toit meeldinud, kuid seal taipasin, et see ongi kaasaegne kunst.”

Martinil õnnestus pealt näha, kuidas tagasihoidlikud söögikohad hakkasid muunduma tänapäevasteks tipprestoranideks.

“Toona võisime ilma reserveeringuta pääseda El Bullisse ja El Celler de Can Rocasse, mis mõlemad on olnud maailma parimad restoranid,” meenutab Martin. El Bulli võttis kasutusele täna kõikjal kasutusel oleva sous vide´ küpsetustehnika, mida Martin ka ise sageli tarvitab. Külastades tipprestorane üle maailma ja samal ajal sõpradega kokandusõhtuid tehes, sai gurmaan aru, et tunneb puudust köögioskuste alusteadmistest.

Martin vaatas maailma kokanduskoolides ringi – muu hulgas uuris ka Katalaani köögikooli võimalusi Hispaanias – ja otsustas lõpuks üle saja aasta tegutsenud Prantsuse gastronoomia lipulaeva, Londonis asuva Le Cordon Bleu kasuks.

“Kooli diplomit kutsutakse “passiks köögimaailma” – see on igati aus nimetus. Üheksa kuud järjest täiskoormusel õppides sain selgeks palju erinevaid tehnikaid ja korraliku põhja, et kuidas, millega ja miks erinevad toidud sobivad,” sõnab Martin. Prestiižne kool tähendas õppimist kolmel meetodil: oma ala tipud näitasid ette, kuidas erinevaid roogasid valmistada. Seejärel tuli neid õpetaja nõudlike pilkude all ise teha. Kolmandaks loeti üldisi loenguid eri toiduainetest, näiteks veinidest ja juustudest.

Muu hulgas sai Martin selgeks ja jagab nüüd lahkelt teadmist, et sous vide tähendab prantsuse keeles vaakumis küpsetamist. Meetodi töötas välja Georges Pralus 1970. aastal Prantsusmaal. Ta avastas, et kui valmistada samal meetodil foie gras’d, siis säilib selle algne välimus, rasv ei lähe kaduma ning tekstuur on parem. Eeltöödeldud toorained pakitakse vaakumkottidesse, küpsetatakse aeglaselt ja täpselt programmi järgi. Oma Maitsega kohtumiseks on Martinil ette valmistatud vaakumpakendis lõhe, mille ta eelnevalt maitsestas soola ja valge pipraga. Martin lisab, et juhul kui kodus pole vaakumpakendamine võimalik, võib kasutada ka mini-grip-kotti või kala toidukilesse mässida. Igal juhul on need variandid paremad kui lasta kalal lahtiselt potis hõljuda. Edasi tuleb lõhet ühe tunni jooksul 45-kraadises vees küpsetada.

“Mingil juhul ei tohi temperatuur tõusta üle 50 kraadi, see on lõheküpsetamise ülempiir,” hoiatab Martin. Temperatuuri mõõtmiseks asetab ta potti väikese mõõdiku. Maret räägib, et oma spetsiaalsest, vajalikku temperatuuri hoidvast sous vide masinast, mis röövib vett ja elektrit, peavad nad ümbermaailmareisil siiski loobuma.

“Kuigi meil on nii, et fööni jaoks ei pruugi laevas ruumi jätkuda, aga pastamasin, leegiheitjad ja kõik muu küpsetamiseks vajalik peab kaasas olema,” muigab Maret.

Maret ise õpib tasapisi Martini kõrvalt ja naudib tema põhjatuid kulinaariateadmisi. Naine tuletab meelde seika minevikust, mil nad alles olid tutvunud. Ookeanil oli ilm tuuline ja lained kõrged. Regatisõitjatel olid varuks purgisupid, mida saab kiiresti valmistada. Martin aga võttis sügavkülmast liha ja sidus end spetsiaalse ketiga pliidi külge. Laineil hüppavas jahis valmis korralik eine. Igapäevase elu juurde käib ka jahi reelingusse kinnitatud grill, kus on hea krevette ja liha küpsetada.

Kus on teie kodu?

“Planeedil Maa!” on Martinil kohe vastus valmis. Ta selgitab, et tunneb end mõnes riigis rohkem kodusemalt ja teises vähem, kuid ei peagi end õieti ühegi maa kodanikuks. Kodu on eelkõige Otra Vida ehk 11,5 meetri pikkune ja spetsiaalselt ümbermaailmareisideks ehitatud tugev jaht. Ka sõbrad on erinevatest maailmajagudest. Maret on kodu osas sama meelt.

“Viis aastat tagasi oli mul kaks unistust, millest rääkimine sõbrannasid kulme kergitama pani,” kirjeldab ta. “Esiteks tahtsin olla oma isaga samaaegselt Saaremaa maakodus pensionil – absurd, eks ole?! Teiseks unistasin, et kui olen pensionär, siis saadab laps mulle lapselapsed külla, aga kodu on laevas ja Kariibi meres.”

Viimased üheksa kuud elasid Maret ja Martin Saaremaal naise isa juures rookatusega majakeses. “Unistus Kariibi merel seilamise suhtes on täitunud, ka tütar Annamaria on meiega erinevates riikides purjetanud ja eks tulevikutegelased saadetakse koordinaatidele, mis on parasjagu meie aadressiks,” muigab Maret.

Elu Eestis on kokku pakitud, tööasjad lõpetatud, isiklikud asjad laiali jaotatud. Kuhu järgmiseks? “Taani, viskimaitsmine Šotimaal, peatus Prestonis, Põhja-Hispaania, Madeira, Maroco, jõulud Kanaaridel, Brasiilia karneval, Prantsuse Polüneesia, Uus-Meremaa, ilmselt Aasia ...” tutvustab Martin esialgset marsruuti. “Meie reis on open-ended!”

Krevetid oliiviõli-küüslaugu-petersellikastmes

Ratatouille ja madaltemperatuuril küpsenud lõhe

Basiiliku ja sidruniga panna cotta