Saarlase hingega linnapoiss - Urmas Vaino

Kõik see juhtub ühel päikeselisel kevadhommikul. Nõmme turg on veel talvest uimane ning välilettide menukaimad kaubad on hetkel seenehoidised ja pajuuted. Turuplatsi tagaotsas on peidus Urmase lemmikjuurviljaputka, kust saab hooajast olenemata igasuguseid häid asju, ja sinna me teel olemegi.

Mu kolleegid on Urmas Vaino juba ammu ristinud kõige raskemini kättesaadavaks kuulsuseks Eestis, sest päevast, mil talle esimest korda helistasin ja intervjuud küsisin, on möödas täpselt aasta. Pärast seda oleme helistanud, kirjutanud, sõnumeid saatnud, plaane teinud ja ümber teinud. Kui nüüd mõtlete, et “Nojah, järjekordne nipsakas teletäht ...”, siis on see aga täiesti ekslik. 

“Tere, Urmas!” hõikab juurviljapoe tädi prillide tagant ja pistab meile pihku värsked hapukurgid.

“Tere-tere! Kuidas läheb?” uurib Urmas vastu ning on selge, et need kaks on vanad semud.

Urmas meenutabki tegelikult kõige rohkem uudishimulikku ja sooja südamega naabripoissi, kes ühtemoodi hästi saab jutule nii peaministri kui ka turumemmega. Juurikapood lõhnab aga ausalt ja mõnusalt mullaselt ning valik võtab silmad kirjuks.

“Eestimaa viimane porru”, “Eestimaa viimane nuikapsas” – lausa saatuslikult kõlavad sildid hoiatavad meid ruttu ostma, enne kui hooaeg täiesti läbi saab. Samas on letil ka kodumaised säravoranžid ja mahlast pakatavad porgandid ja õunad. Leedust on saabunud kevadekuulutajatena võimsad salatisülemid. 

“Mulle õpetati Itaalias, et hea suvikõrvits laulab,” selgitab Urmas ning kuulame koos, kuidas riiulilt haaratud suvikõrvits tõepoolest kriuksuma hakkab, kui piki seda tugevalt näpuga tõmmata.

“Näed, see laulab ja on värske, ning see pigem ei laula,” valib Urmas toidutegemiseks parimaid palu. Veel lähevad kaubaks redised, lopsakad salatipõõsad, Vana-Tõrokese talupoe leib ja suitsukaelakarbonaad, mõnusalt mahlane kodujuust, rammus Pajumäe kohupiim, Taarapõllu talu astelpajumoos ...

“Sulle, Urmas, vist meeldivad ehedad Eesti maitsed?” uurin pärast, kui autos oleme ja süüa tegema sõidame.

“Noh, kui vaatame, palju raha kulus, siis on see muidugi kallis lust,” mõtiskleb Urmas, “pole kindel, kas maitses on vahet juurikal, mida kasvatab ausalt oma tööd tegev Poola või Eesti põllumees ... Minu jaoks on aga tähtis teadmine, et nende asjade taga on eesti pered. Kui Eestis tehtu ongi kallim, siis tuleks see hind võimalusel ikkagi maksta. Raha jääb ju siia, läheb ringlusse ning tuleb tagasi. Jah, poola inimesed las söövad poolakate tehtud toitu ja eestlased söögu eesti inimeste tehtud toitu.”

Ühised tähtsad hetked 

Söögitegemisega on Urmasel olnud läbi aegade erinevaid suhteid. Alguse sai see 1990-ndate keskel, umbes siis, kui suvikõrvitski Eestisse jõudis. Ja veel seitsme aasta eest oli perekonna kõige hasartsem

kokkaja kindla peale just tema. Nüüd on aga abikaasa Külli see, kes köögis kirglikult keedab, katsetab,

loeb ja küpsetab. Urmase ampluaaks on jäänud läbiproovitud klassikud, nagu seljanka, mille tegemiseks kulub alates puljongi keetmisest viis tundi ning mille hiiglaslik supipott nende peres naljalt järgmiseks päevaks seisma ei jää.

Või siis pasta ja pastakastmed, kuhu piisab mõnikord vaid paarist lisakomponendist, et valmiks kiire ja maitsev roog.

Ja muidugi kõiksugused täidetud köögiviljad, näiteks laulvad suvikõrvitsad, mida mees tänagi köögis lusika abil lootsikuteks uuristab. “Kui teen täidetud suvikõrvitsaid, siis on ka minu muidu suhteliselt  pretensioonikad Pilleriinid kodus rõõmsad. See on lihtsalt nii kerge ja maitsev roog,” kiidab Urmas ning peab Pilleriinide all silmas oma nelja tütart.

“No laste pealt ju kohe näed ära, kas toit on välja tulnud.”

Nelja lapse isal, kes omal ajal ajakirjanikuna eksperimendi korras ka lasteaias söögitädina töötanud, on laste ja toidu kohta rääkida nii mõndagi.

“Minu meelest polegi võimalik kasvatada sellist last, kes ei nurise ja kõike sööb, mis ette pannakse. Juhul, kui ka leidub mõni, on tal ilmselt mingi muu suur mure,” räägib Urmas ja kirjeldab, kuidas üks tema tütardest ei söönud näiteks tomatit külmalt, kuumalt ega mitte mingil muul kujul, küll aga maitses talle see-eest väga ketšup. Isa teab ka, kui oluline on kasutada õigeid sõnu. Näiteks teisele tütrele ei tohi öelda, et “sööme makarone”, vaid hoopis et “sööme pastat”, siis saab ka taldrik tühjaks.

Kord oli Urmasel ja Küllil hirmus isu maksakastme järele. Seda aga lapsed ju üldiselt ei söö. Piisas, kui lausuda, et “täna on toiduks lihakaste”, ja kõik olid rõõmsad. “Õnneks taolised toidueelistused eaga mööduvad ja kasvades söövad lapsed kõike,” lohutab Urmas nii ennast kui ka teisi vanemaid ja lisab, et lapsega tasub alati rääkida, miks ta midagi ei söö ja kas ta proovida ei tahaks. Kuid kui on kindel ei, siis ei tohi toppida ka, muidu tuleb trauma. Nagu juhtus Urmasega Arteki pioneerilaagris, ja seetõttu ta mannapudrust tänaseni suuremat lugu ei peagi.

Üks tore komme, mis Urmase peres juuri ajab, on ühised pühapäevalõunad. Kõige vanem tütar, kes tänaseks kodust välja kolinud, sätib nädalalõpus sammud ikka vanemate juurde ning Urmas ja Külli teevad siis miskit head süüa, mis võtab kauem aega.

“Jah, minu jaoks on oluline, et saaksin perega koos pühapäevast mõnu tunda,” kinnitab Urmas ning selgitab, et ühine sööming tähendab tegelikult palju enamat kui kõhutäidet. Urmase sõnul oli nende peres teerajajaks taas kord üks lastest, kes koolist tulles alati rääkis detailselt lahti kõik, mis juhtus, mida keegi tegi ja mis kellelgi kaasas oli.

“Nüüd aga juba ka mu kõige väiksem, kolmeaastane, tuleb ja uurib: “Kuidas siis tööl ka läks?” Ja mina vastu: “Noh, toredasti läks.” “Tädil oli ilus pluus täna seljas,” kommenteerib tema. Nii me olemegi hakanud jagama üksteisega nädala jooksul juhtunut ja see on tähtis.”

Maamehe tarkus

“Me pikka aega mõtlesime, et võiks osta espressomasina. Aga alati, kui läks ostmiseks, selgus, et rahadega on olukord nii, et see poleks hetkel mõistlik. Lõpuks saime aru, et tegelikult pole meil seda vaja. Meil on ju hästi töötav espressokann, millega kohvi tegemine võtab lihtsalt natuke kauem aega. Mul ei ole vaja ümbritseda oma elu masinatega. Ja mida ma järele jääva veerandtunniga teeksin? Kas ma siis loeksin? Vaataksin telekat? Ilmselt ei teekski midagi. Parem ütlen, et “teen sulle kohvi”, ja teengi seda päriselt ja südamega, mitte ei vajuta nuppu. Tegemisrõõmus ju ongi elamise mõte.” Selle loo ja veel mitu taolist kõnekat seika räägib Urmas mulle oma elust.

Nii et fakt, et tegu on läbi ja lõhki Mustamäel kasvanud poisiga, on isegi üllatav, sest kuidagi kahtlaselt liiga palju õhkub temast vahetut maamehe tarkust ja ausust ning ülevoolavat siirustki.

Pilt loksub paika, kui selgub, et Urmase ema on saarlane ja Saaremaal on mees veetnud päris palju lapsepõlvest, jäädvustades endasse lisaks ehedusele ka nii mõnegi kordumatu kulinaarse mälestuse. Näiteks lugu sellest, kuidas Urmas koos kombainerist-traktoristist onu Reinuga Valjala kolhoosis masinaid parandamas käis.

“Lubasin küll, et olen abiks ja annan võtit, kui tarvis, aga kaua sa jaksad. Hakkasin hoopis kosmonaut Gagarinit mängima ning selleks sobis traktorikabiin muidugi hiilgavalt. Eriti tore oli, et igal hommikul käis brigadir ja pani kirja, kui palju päeval sööjaid on. Ja siis toodi lõunaks plekk-kaanega kaussides praekartul, praemuna ja praevorst. Istusin koos onuga, näpud õlised, ja mõtlesin, et kurat, kus on see alles hea toit.”

Vahel aga saadeti Urmas koos tädipoeg Veikoga lambakarja ning memm pakkis pehme paberi sisse kaasa leiba: “Seal oli surmigav. Mäletan, et istusin aia peal ja konkreetselt aeg seisiski. See karjaskäik oli nagu karistus. Lambad sõid ja mina pidin istuma. Suurest igavusest hakkasingi siis leiba sööma.

Veiko oli suures segaduses, et miks see suur linnapoiss, kes traktorit mööda ronida oskas, nüüd kivi otsas enam turnida ei oska. Õnneks ma muidugi paari nädalaga kohanesin.”

Kui aga praegu peaks Urmas otsustama maal elamise kasuks, siis ilmselt valiks ta hoopis naabersaare Hiiumaa, sest Saaremaa 1970-ndate ja 1980-ndate romantika on tema meelest muutunud tänasel päevaks kaubaks, kuigi kodusaar on talle ikka kallis. Hiiumaa energia aga ühtib tema sõnul sellega, kuidas nad Külliga toredat elu ette kujutavad. “Eks igal pool on omad mured, aga Hiiumaal on alles teatav harmoonia, mis tundub elamiseks õige olevat.”

Suurim nauding

Punasenupulised suvikõrvitsad on ahjust väljas ja maitsevad kui igatsus suvest. Värskele juurviljale annab sink mõnussoolaka suitsusaunameki. Kohev ja päikesekarva kohupiima-õuna-astelpajuhõrgutis on geniaalselt lihtne, samas piisavalt elegantne ja esinduslik, et tutvustada seda Eesti toiduna välismaa sõpradele. Alles siis jõuab pärale mõte, et tegelikult on Urmas ju mitmeid aastaid “Terevisioonis” peaaegu igahommikuselt kohtunud Eesti tippkokkadega.

“Eks ta ole, et kui pidevalt kindla seltskonnaga lävid, kes on juhuslikult oma valdkonna parimate seast, siis midagi hakkab külge ka. Tekib huvi, näed võtet ja saad aru suhtumisest,” mõtiskleb ta ja nendib, et nii on nende perre jõudnud nuikapsas, mida ta tänu Angelica Udeküllile avastas.

Üldse on tema meelest tippkokad üks inspireeriv rahvas, kellega on huvitav kokku saada: “Tuleb Peeter Pihel ja isegi kui ma ei hakka kodus porrut kõrgel kuumusel kuivatama ja pärast tuhaks tegema, olen seda maitsnud ja näinud sädet Peetri silmis. Või kuidas ta toitu Muhumaalt kaasa võetud paekivitükikesel

serveerib ... On ikka väga eriline tunne, kui õnnestub olla koos aastaid harjutanud ja oskusi lihvinud meistrimehega, kes oma ala armastab. See ongi minu meelest ajakirjaniku töö suurim nauding, et mu teele satuvad inimesed, kes on põnevad.”

Täidetud suvikõrvitsad

Kohupiima-astelpajuhõrgutis