Sümpaatne puu - mänd

Mände on kogu maailmas 93 liiki, Euroopas kasvab neist 11. Inglased kutsuvad meile omast harilikku mändi šoti männiks, sest Suurbritannias seda ei leidu, küll aga Šotimaal, kus see on koguni rahvuspuu. Sageli valmistab inimestele raskusi mändide ja seedermändide eristamine. Tegelikkuses see ilmvõimatu pole. Peab vaid teadma, mida vaadata.

Seedermännid erinevad ülejäänud mändidest selle poolest, et neil on okkad viiekaupa kimbus ja seemned on ilma tiivata. Tuntumad seedermännid on alpi, siberi, korea ja kääbus-seedermänd. Kõik need on ka Eesti tingimustes talvekindlad, viljuvad ning kannavad söödavaid seemneid. Ameerikas kasutatakse toiduks

pinjoni ehk kaljumägede männi, kaljumänni ehk california seedermänni, suhkrumänni, pähklimänni, üheokkalise männi, Sabine’i männi, Torrey männi ja paljude teiste meil vähetuntud mändide seemneid. Aasias on kõige tähtsamad söödavate seemnetega siberi ja kääbus-seedermänd, Gerardi mänd, hiina mänd ehk hiina seedermänd ja Bunge mänd. Lisaks seemnetele saadakse mändidelt väärtuslikku puitu, vaiku, lõhnaaineid ning suhkrumännilt magusat mahla jm. Tavaliselt müüakse poodides siberi seedermänni

tugeva kestaga seemneid, mida kutsutakse lihtsalt seedripähkliteks. Tegelikkuses ei maksa aga omavahel segi ajada seedermändi seedriga. Laulusalm on tõepoolest tõene, et palmid ja seedrid ei kasva me maal. Seedri perekonda kuulub vaid neli liiki. 

Piiniat ehk itaalia mändi (Pinus pinea) kutsutakse kivimänniks ja laia lameda võra järgi ka vihmavarjumänniks. Erinevalt seedermändidest on piinial okkad kahekaupa, enamasti 12–18 cm, harvem kuni 28 cm pikkused. Looduslikult kasvab kuni 25 m kõrgune piinia Vahemere maades. Meie kliima jaoks on ta külmaõrn ega talvitu avamaal. Lõuna-Euroopas on piinia üks tavalisemaid ilupuid parkides ja  aljasaladel. Piiniakäbi sees küpsevad seemned on õhukesekestalised, väga maitsvad ja inimestele kasulikud. Söödavate seemnete saamiseks on piiniat vähemalt 6000 aastat Lõuna-Euroopas kasvatatud. Kõige kvaliteetsemaid piiniaseemneid kogutakse Itaaliast Toscana ümbruse metsadest. Piiniaseemneid kutsutakse piiniapähkliteks, kuigi tegelikult pole tegu pähkliga, vaid käbi sees küpsevate seemnetega. Piiniaseemned on üsna kallid seetõttu, et männid ei hakka erinevalt õuna- või virsikupuust väga noorena

käbi kandma. Täiskandeealine piinia on 35–40-aastane puu. Ühes käbis on vaid kuni sada söödavat seemet ja erinevalt meie männist küpsevad piiniaseemned 3 aastat. Käbisid kogutakse enamasti käsitsi. Küpsed seemned on kuni 2 cm pikkused, helepruuni või beeži värvi ja maitselt meenutavad mõnd pähklit või mandlit. Müügilolevad seemned on juba puhastatud, õhem või paksem seemne väliskest on eemaldatud. Kesta ei ole õige nimetada kooreks, sest koor ümbritseb vart või juurt, mitte aga vilja või seemet! Kõva ja mittesöödav kest ei lähe raisku, vaid suure parkainete sisalduse tõttu kasutatakse seemnekestasid naha

parkimiseks.

Suured piinia- ja väiksemad seedermänni seemned on kaloririkkad ja sisaldavad palju rasva, peletades kiiresti näljatunde. Seemnetes on rikkalikult fosforit, kaaliumi, magneesiumi, rauda, tsinki ja vaske, lisaks veel foolhapet ja B1-vitamiini. Rohke kiudainete sisaldus aitab kaasa seedetegevusele. Seemneid süüakse tervena, jahvatatult või purustatult, värskena röstitult või kergelt soolatatult. Piiniaseemnetest pressitakse ka õli meditsiinitööstuse tarbeks. Männiseemned on huvitav maitselisand liha- ja kalaroogade juurde, samuti kastmetes, pestodes, salatites, juur- ja köögiviljatoitudes, puuviljadessertides, küpsistes, kookides, šokolaadis jm. USA-s New Mexico osariigis on populaarne röstitud männiseemnetest jook, mida kutsutakse

männipähklikohviks (pinon).

Seedermänni seemne küpsised