Jõulusärav Juuli ja valeteod

“Peab olema vähemalt üks külaline ja pudel veini, et mul tuleks tuju kokata,” teatab Juuli ning Andres kallab ruttu klaasid täis külma valget veini. Asjaolud näivad tõesti soodsad. On külaline, on vein ja selleks, et jõulueelne meeleolu oleks eriti õige, teeme süüa Juuli vanematekodus Nõmmel, kus toimuvad kõik Lille suguvõsa jõulupeod. Ja kui ma ütlen peod, siis pean silmas ikka tõsiseid, kolmekümnepealisi jõulutralle. Juuli sõnul üritusele tulemata jätta juba ei maksa. Esiteks seepärast, et kindlasti läheb puuduja suuremaks klatšimiseks, teisalt jääd ilma ka tõelisest gurmee-elamusest.Toidunimistu, mis siin peres igal aastal pidulauale vaaritatakse, on aukartust äratav. Lõhe Vahemere moodi kapparite ja sidruniga, porganditega marineeritud veiselihalõigud, carpaccio, kalamari, krevetisalat. Perekond Tammed, kelle tuntumad liikmed on näitlejad Elisabet Tamm ja Mari Lill, saabuvad lõheterriini ja erinevates marinaadides heeringatega. Laual on Juuli ema Irene lõhe-ceviche, vanaema Nina retsepti järgi tehtud täidetud baklažaanid ehk “Saapatallad” ning vanaema ise toob kaasa krevettidest ja tursamaksast tehtud Mimosa salati. Kindlasti valmib ka Belgia peresõbra menüüst integreeritud roog “Rannakarbid üürimajas” ehk siis ahjusoojad sinimerikarbid küüslaugust lõhnava tillivõiga, mis teokarpidesse pakitud. Viimased kolm toitu tehakse täna õhtul ka minu jaoks Juuli dirigeerimisel ja Andrese abiga.  Nii, olen nüüd saanud ühele poole külmlaua nimekirjaga ...Aga tuleb mainida, et jõululõunaks küpseb kindlasti ka mõni lind ning suur potitäis kapsaid, midakeedetakse erilise retsepti järgi kaks päeva ja tulemuseks on karameljas, magus ja eriti pikaribaline pühadekapsas.“Kuhu jäävad aga kartulisalat, täidetud munad ja teised eesti rahva traditsioonilised jõulutoidud?” Juuli mõtleb asja üle natuke järele ega oskagi midagi vastata: “Tead, ma ei mäleta, et meil kodus oleks isegi tavalist hakklihakastet pakutud. Mu vanematele on sellised toidud ilmselt vastumeelsed ja heal juhul sai neid laste sünnipäeval.”Perekonna vägiOlles mõnda aega Lillede residentsis veetnud, vaadanud džentelmenlikku ülikonnas Andrest ning pidulikult õhetavat Prantsuse patsiga Juulit süüa tegemas, tutvunud Juuli isa Kuti ehk klaasikunstnik Ivo Lille ning tema ateljeega, kohanud vaimukat ja temperamentset professorist ema Irenet ning joonud tubli annuse head veini, hakkab mulle korraga tunduma, et lisaks nimetatud isikutele on siin majas veel keegi või miski. Woody Alleni filmis “Südaöö Pariisis” satub peategelane Gil autosse, mis viib ta tänapäevast 1920-ndate Pariisi kunstisalongidesse, kus mees kohtab ajastu suurkujusid muusik Cole Porterist kunstnik Salvador Dalíni. Taoline boheemlaslik 1920-ndate salongivaim hõljub ka Juuli vanematekodus.Ka siin läheb tantsu vihtumiseks, kui peod täiskäigu sisse saavad, ning mõnikord on sünnipäevad lausa karnevalikuues. Rääkimata sellest, et Juuli sõbrad on ka Ivo ja Irene sõbrad ning vastupidi. Omal moel on tajuda ka Juuli vanaemade-vanaisade kohalolekut. Mis sest, et enamik neist on nüüdseks teispool meie ajamõõdet, kuid neist rääkimata ei mõistaks lõpuni ka Juulit. Juuli on just kõnelenud sellest, kui olulised talle on lauanõud, ja õnneks oli läinud just tema lemmik Villeroy & Bochi sari tootmisest maha ja raha jääb edaspidi alles, kui äkki võtab ta kapist lilledega väikese nukuserviisi ja teatab: “Vaata, see on Romanovitelt kingiks saadud teeserviis.”“Kuidas Romanovitelt?” ei suuda mina uskuda ja arvan, et midagi läks nüüd küll sassi. Selgub, et Juuli emaema Nina ehk Mummi on Jaltast pärit juudiproua, kes sai serviisi endale kümnendaks sünnipäevaks. Tegemist on naisliini pidi edasi pärandatava meenega, mille tsaariperekond teenete eest kunagi ammu suguvõsale oli kinkinud. See on ka põhjus, miks Juuli räägib perfektse hääldusega vene keelt ja oskab teha “Saapataldu” ning mitmeid teisi hõrke lõunamaa baklažaaniroogi. Iga juulikuu lõpus ütleb talle vanaema Nina: “Nüüd on õige aeg. Lähme turule ja ostame aprikoose.”Ja nad lähevadki ning tulevad tagasi suure kastiga, millest kaks päeva jutti keedetakse aprikoosimoosi. Juuli teab, et moos on valmis alles siis, kui see on nii tihe, et tikuga moosi sisse triipu vedades kaks moosipoolt omavahel enam kokku ei saa. Aeg-ajalt ütleb Juuli: “Näed, see on Felixi ajast” või “Felixile oleks see meeldinud”, ja peab silmas oma vanaisa Felix Lille, kellele kuulus Tartus praeguse Vanemuise maja kohal olnud Lille kohvik ning samuti Tartu linna kõige esimene auto. Felixi kohvikust on alles mitu kohvitassi, kirsijäätise kulp, karuga koogikarp, milles olnud meekook võitis omal ajal auhinna Berliinis, ning Albertsi biskviidi vorm, milles valmivad sellised küpsetised, mis natuke meenutavad tänapäevaseid Marie küpsiseid.“Ma proovisin ükskord neid järele ka teha, aga ei olnud eriti head,” räägib Juuli, kuid see-eest kiidab ta vanaisa tehtud kringlit: “Oi, see oli parim. Ta alustas varahommikul eelkergitusega ja rullis sinna mitu pakki võid sisse. Hiljem, kui ise enam ei jaksanud, kamandas meid kõiki tainast rullima,” naerab Juuli. Ja siis oli veel Felixi naine vanaema Asta, kes tegi jõululauale kilurulle, mida terve suguvõsa tänini igatseb. Kui olete näinud Juuli kuulsat rolli “Padaemandas” krahvinnana, siis teate, kellega tegu. “Vanaema jah tuli veel üle üheksakümnesena seda vaatama ning siis teatas mulle pärast: “Häh, see oli sul kõik minu pealt maha viksitud! Ta oli šeff ja käre mutt, hästi kõrge enesehinnanguga. Ta polnud mingi leedi, vaid Chaneli stiilis naine, lühikeste juustega, ega kandnud meiki. Ta jõi, aga ei jäänud kunagi purju, ja võitis 90% kõikidest väitlustest.”Juuli kallab mulle veel veini ja tähendab, et nii õpetas teda ka vanaema Asta. “Öeldakse küll, et seni, kuni lauas on veel üks ühe käega mees, naine endale juua ei kalla, aga Asta ütles, et kui seda ootama jääda, võid ennem janusse surra.” Juuli itsitab nakatavalt.“Kuule, Juuli, kas sul raske on ka, kui oled sellisest suguvõsast?” Juuli mõtleb natuke, enne kui ütleb: “Meil jah on kõik omal alal vinged tegijad. See sunnib pingutama. Tuleb tunne, et tahan olla mina ise, mitte kellegi tütar.”Liha annab paueritKuidas aga näeb välja Juuli ja Andrese kulinaarne argipäev, siis kui pole pidu, vaid töö? Ja tööd peavadtipus olevad ooperilauljad tegemaväga kõvasti.“Ega me igapäevaselt kodus eriti süüa teegi, vaid sööme Estonias. Selles mõttes on teater meile tõeline leivaisa. Lapsed Judith ja Juliuski tulevad koolist otse teatrisse söömaja lähevad edasi oma ringidesse,” räägib Andres. Juuli arvab, et ega talle vist söögitegemine nii väga ei meeldikski, kui see oleks igapäevane kohustus. On mõned ooperilauljate nipid, millest Juuli ja Andres kinni peavad. Näiteks teab Juuli, et kui kurguga on probleeme, tuleb süüa leiba Vene sinepiga. See mõjuvat veel paremini kui sinepiplaaster. Ja magusat ja kleepuvat ei tohi enne etendust suhu pista, sest siis kleepub ka hääl kinni. See-eest on aga mõlemad tähele pannud, et korralik lihaports mõjub esinemisele hästi.Andres: “Vahepeal käisime Juuliga enne etendust just grill-liha söömas, sellist, mis seest veidi toores. See annab mõnusa paueri.”Juuli on päri: “Minu meelest liha ei tekita viha, vaid tugevat energiat. Laval on seda vaja. Kui ma liha ei söö, olengi malbem. Kui aga on vaja olla krahvinna “Padaemandas”, siis ikka tuleb loomset vitsutada.” Siiski on argipäeval kasinatel kokkajatel ka oma kõrghetked. “Kui lapsed on kooli-lasteaeda viidud, käib Andres turul, tuleb koju ning ajab siis minu üles. Ta teab täpselt, mis hooaeg on,” kiidab Juuli. “Viimasel ajal on tal kotis hurmaad. Need on pehmed, läbipaistvad, mesised. Praegu on meil sellised kodus igal hommikul ...”Vahepeal on kööki astunud poeg Julius ja imestab: “On ka või?” Vanemad hakkavad naerma: “On jah. Sina oled koolis sel ajal.”“Ja varsti tuleb mandariinihooaeg,” uneleb Juuli edasi ja lisab, et mõnikord, kui lapsed on linna peale asutustesse viidud, liitub nendega ka täditütar Beta ehk Elisabet Tamm, kellega nad siis koos enne proovi hommikusööki teevad. Etendustest vabadel päevadel kohtuvad nad aga hoopis õhtuti ja mängivad poole ööni lauamänge. Või teevad siis jälle süüa. Näiteks mõnda head karrit, sest pärast karriraamatu ostmist onJuulile suur vürtsitoitude tegemise hoog sisse tulnud.“Jah, kui süüa hakkan tegema, siis ikka täiega,” ütleb Juuli, kelle jaoks nii köögis, laval kui ka elus meeldib tegutseda gaas põhjas ja nii, et oleks vahva.“Juhul kui väljakutse ei ole kõige lihtsamat laadi, tuleb seegi enesele meeldivaks mõelda,” on ta kindel, sest muidu oleks ju “õudneee”.Lõhe-cheviche Rannakarbid üürimajas Saapatallad ehk maitserikas baklažaan