Mis on see maitse, mis iseloomustab meie toitu? Mis on see "Eesti", mida võõrsil toidu juures kohe meenub ja mida taga igatsema hakkame?
Küsisin neljalt väärikalt eestlaselt, mis on nende meelest eesti maitse.
Eesti suursaadik Moskvas Marina Kaljurand: "Tulenevalt tööst tuleb aeg-ajalt elada Eestist eemal ning see mõjutab paratamatult suhtumist eesti toidusse ja eesti maitsesse. Maitsele lisanduvad koduigatsus ja mälestused. Avastan vahel, et igatsen sellise toidu järele, millesse Eestis olles suhtu(si)n vägagi ükskõikselt. Näiteks kilu – Eestis ma kilust eriti ei hooli, aga saatkonnas on kiluvõileib munaga lausa imeline!
Nii maitsvat leiba kui Eestis ei ole kuskil välismaal. Kui käin kodus, siis võtan Moskvasse kaasa ja palun ka külalistel külakostiks kaasa tuua eesti leiba, juustu, kilu, kohupiima ja “Maiuspala” komme.
Jõulude ajal toome saatkonna rahvale Eestist verivorsti, mulgikapsast, hapukapsast, marineeritud kõrvitsat ja pohlamoosi. Nii on see olnud aastaid ja olen kindel, et jätkub ka tulevikus. Heal juhul jätkub tagavarasid jaanipäevani ning vahel olemegi jaanipäeval verivorste ja seapraadi küpsetanud. Eriti hinnas on kodus tehtud ja Moskvasse saadetud hoidised – olgu need seened või kurgid või moos. Igal hoidisel on oma lugu – kes tegi, millal tegi, millest tegi, kellele tegi...
Veendun järjest enam, et iga koduga seotud toit on seda maitsvam, mida kaugemal ja mida kauem oled kodust eemal…"
Hellus sarjas kasutatava bakteri ME-3 avastaja, professor Marika Mikelsaar: „Keeruline vastata, kui peab maitseid üldistama: soolane, magus, hapu, vürtsine jne. Selles osas on eestimaine kindlalt mahedas-mõõdukas astmestikus.
Minu jaoks isiklikult on kõige eestipärasem hapendatud ja mõõdukalt soolatud toitude maitse: meenuvad koduhapukurk ja hapukapsas, eesti hapupiim ja kohupiim, head kondiitritooted, piima ja sibulaga praetud räimed, vürtsisoolane kilu.
Tuleb meelde kellegi jutustatud lõbus lugu: 1990. aastate alguses ühes Pariisi restoranis võõrustab prantslane esmakordselt Eestimaalt saabunud külalisi. Mida pakkuda? Eestlane palub suupisteks midagi eksootilist - ikkagi Prantsusmaa ja selle kuulus köök... Neile tuuakse lauale Tallinna vürtsikilu kelneri ilmeka kiituse saatel : „vohh!“
Tänapäeval proovin reisides alati teiste maade jogurteid ja minu meelest on eesti omad kindlalt parimad, neis puudub imal tärklise maitse.“
Kirjanik Jaan Kaplinski: „Huvitav küsimus, kuid ma ei tea, kuivõrd on sellele võimalik vastata, sest pole sugugi kindel, et niisugust "õiget eesti maitset" tegelikult olemas ongi. Inimesed on biokeemiliseltki erinevad, nii ka vältimatult nende maitsed.
Eestlastel on muidugi omad harjumused ja eelistused, mis seda biokeemiat täiendavad-korrigeerivad. Nagu armastus rukkileiva vastu, mis on meie päris rahvustoit ja milleta enamus meist end halvasti tunneb. Lääne- ja Lõuna-Euroopa leivad pole ju üldse eriti maitsvad ja nende valik on naeruväärselt väike. Nii et mõeldes eesti maitsest ei saa jätta mõtlemata mustast leivast.
Riigikogu esimees Ene Ergma: „On üks asi, mille järgi tunnen võõrsil alati igatsust. Selleks on puudega köetud ahjus (gaas ja elekter ei kõlba) valmistatud seapraad ahjukartulitega.“
Kommentaarid (0)