Söödavad lilled

Juba sajandeid on teatud, et mitmetel kaunitel, veetleva lõhnaga lilledel on ka meeldiv maitse.  Tänapäeval pruugitakse lilli kõige sagedamini piduroogade ja -jookide kaunistamiseks ning maitsestamiseks. Mõned kõlbavad koos lehtedega ka salatite valmistamiseks, teised aga magustoitude ja hoidiste värvimiseks ning maitsestamiseks, kolmandate õienuppudest või seemnetest saab marineeritud hoidist. Söödavate lillede ja viljapuude õisi võib hüüvitada nii magusate kui soolaste tarretiste pealispinda, lisada kergetesse segasalatitesse või kasutada roogade kaunistamiseks, panna ujuma boolikaussi  või puljongitirinasse. Õisi koos lehtede ja vartega saab külmutada ka jookide jahutamiseks ja lahjendamiseks kasutatavatesse jääkuubikutesse; väga suure boolianuma jaoks võib teha tavalisest suurema jääkamaka. Valige, mida sööte! Kasutage söögiks ainult neid lilli, mida te kindlasti tunnete ning mille söödavuses võite usaldusväärsete allikate najal täiesti kindel olla. Söögiks pruugitavad ehislilled olgu kasvanud puhtas pinnases ilma igasuguse keemilise töötlemiseta; ka metsikult kasvavaid õisi ei tohiks korjata otse suure liiklusega teede äärest, lautade ligidalt, heitegaaside ja mahavalgunud naftasaaduste mõjupiirkonnast. Viljapuude õied olgu võetud pritsimata puudelt, kui selliseid üldse leidub. Võimaliku mürkkemikaalide ohuga arvestama ka kultuurheinapõllult korjatavate heintaimede ja leivavilja seas kasvava rukkilille puhul. Söögiks ei tohi kasutada lõike- või potililli, mis on kasvatatud aiandis või kasvuhoones, kus nii lillede kasvupinnast kui ka lilli töödeldakse mürkkemikaalidega. Intensiivse keemilise töötluse säilitusainete näol saavad lilled ka hulgibaasides enne kauplustesse toimetamist. Niisuguseid õisi võiks äärmisel juhul kasutada tordikaunistusena, kuigi ka siis tuleks õis eelnevalt puhtaks pesta ja kuivaks raputada, lillevarre lahtine ots aga fooliumisse mähkida. Tuntuimad söödavad ehislilled on roos, aiabegoonia, suur mungalill, saialill, varretu priimula, aedkannike e.võõrasema; metsikult kasvavatest õitest võib nimetada võilille, metskannikest ja rukkilille, maitsetaimedest pakuvad söödavaid õisi suvesibul ja lavendel ning kõik teisedki maitsetaimed, köögiviljadest kõrvitsalised ja apteegitill ehk fenkol, heintaimedest punane ristikhein ja tatar, puudest leedripuu ja must lodjapuu. Roos on igati täiuslik Mitte kõik kaunid ja hästilõhnavad lilled ei pruugi hästi maitsta; veelgi enam – mõned neist võivad lisaks ebameeldivale maitsele ka mürgised olla. Täiesti kindel võib aga olla roosis, mille puhul on kõik suurepärane – nii välimus, aroom kui ka maitse. On alust arvata, et just roos võiski olla esimene lill, mis lisaks kosmeetilisele ka kulinaarset kasutust leidis, olles mõlemas liinis väga laialt tuntud tänapäevalgi. Kuivatatud ja peenekshõõrutud roosipungad kujutavad araabiamaades toiduvürtsi, mida pruugitakse kas eraldi või kombineeritult mõne teisega, näiteks jasmiiniga. Damaskuse roosi õielehtedest keedetakse Balkanimaades ja Lähis-Idas keedist; Prantsusmaal pruugitakse roosi väga mitmesuguste maiustuste ja zheleede maitsestamiseks; roosi õielehti ka suhkrustatakse, misjärel nendega kaunistatakse magusroogi ja mitmesuguseid kondiitritooteid. Roosivett ja roosiessentsi pruugitakse kogu maailmas kreemide, parfeede ja zheleede maitsestamiseks, Roosiõisi pruugitakse ka roosimee ja roosiäädika valmistamiseks ning mitmesuguste jookide nagu likööride ning kuni XVII sajandini väga populaarsete õieveinide maitsestamiseks. Kõikide kasutusviiside puhul on täiesti konkurentsitult esikohal vanad, suureõielised ja tugevasti lõhnavad roosisordid! Roosiäädikas Kergete puuvilja- ja köögiviljasalatite vinegrettkastmete valmistamiseks sobib roosi õielehtedega maitsestatud valge veiniäädikas. Raputa ilusasse kõrgesse purki lõhnava punase roosi õielehti nii, et nad ilma kokkusurumata täidaksid purgi umbes kolme neljandiku kõrguselt. Kalla peale nii palju valget veiniäädikat kui purki mahub. Lase neli nädalat päikesepoolsel aknal maitsestuda, kurna seejärel õiehed välja ja villi roosiäädikas dekoratiivsesse pudelisse. Roosiõielehtedest tordikaunistus mõned värsked tugevate õielehtedega roosid 2 munavalget 2 dl tolmsuhkrut Kata suur ahjuplaat küpsetuspaberiga; klopi munavalged kergelt vahuseks. Pintselda õielehtede välimine kumer pool munavalgega üle ja lao ühe kihina ja piisavalt suurte vahedega ahjuplaadile, määritud külg üleval; sõelu üle tolmsuhkruga. Lase soojas kuivas kohas järgmise päevani kuivada. Kasuta kuivanud õielehti koogikaunistuseks tervelt või siis purusta kergelt surudes ja pruugi saadud puru puistekaunistusena Priimulaõitest tordikaunistus Söödavad on ka täiesti kemikaalidevabalt kasvanud suureõielise priimula õied. Poest potilillena ostetud priimula õitest võib küll teha kauni ja kauapüsiva tordikaunistuse, selle söömisest aga on targem hoiduda. 15 suurt punast ja kollast priimulaõit 2 munavalget 2 dl tolmsuhkrut Kata suur ahjuplaat küpsetuspaberiga; klopi munavalged kergelt vahuseks. Lõika priimulaõied varre küljest, jättes alles umbes sentimeetripikkuse jupi. Kasta õied lahtiklopitud munavalgesse ja aseta nad hõredalt (see soodutab kuivamist) plaadile, raputa või sõelu õied suhkruga üle. Lase soojas kuivas kohas täielikult krõbedaks kuivada; tõsta ettevaatlikult tordi peale. Kõrvitsaõied Toredaid võimalusi pakuvad ka kõrvitsa ja suvikõrvitsa suured täiskasvanud õied, mida võib toiduks pruukida kas naturaalselt või täidetult, valmistamisviisidest on levinuimad ahjus üleküpsetamine ning õlis friteerimine nii taignasse kastetult kui naturaalselt; noori õisi võib ka marineerida.  Täidetud suvikõrvitsaõied 8 suvikõrvitsaõit 200 g suvikõrvitsat 2 keedetud kartulit à 1 sl värsket hakitud basiilikut ja majoraani või à 1 tl mõlema taime kuiva ürti 1 sl riivjuustu 1 muna 2 küüslauguküünt 5 sl õli soola ja purustatud musta pipart Lõika õied taime küljest, uhu neid külma veega ning raputa kuivaks. Lõika suvikõrvits väikesteks tükkideks ja keeda väheses soolakas vees 5 minutit; tõsta sõelale jahtuma ja nõrguma; suru seejärel läbi sõela. Suru ka kartulid läbi püreepressi või sõela, lisa peenestatud maitsetaimed (või kuiv ürt) ja küüslauk, riivjuust, muna ja 2 sl õli. Sega kõik ained omavahel ja maitsesta soola ja pipraga suhteliselt tugevalt.  Pane ahi sooja 225°-le ja määri õisi ühe kihina mahutav ahjuvorm õliga. Ava õied ning eemalda terava noaga tolmukad; täida õied seguga ja sule õis uuesti. Lao täidetud õied ahjuvormi, pritsi õliga üle, gratineeri ahjus 3–5 minutit ning serveeri siis kohe. Suvikõrvitsa kauneid siidiseid õisi, täidetakse Lõuna-Itaalias veel hakklihaga, seentega, pestokastmega ja köögiviljapüreedega. Suur mungalill kasvatab kappareid Ülalkirjeldatud kõrvitsaõite valmistusviisid on sobilikud ka suure mungalille (varem kressiks nimetatud) kellukesekujuliste täiskasvanud õite jaoks. Suuremaid lehti võib kasutada mitmesuguste täidiste pakkimiseks, õitest ja lehtedest saab teha ka vinegrettkastmega salatit. Tillukesi, veel avanemata õiepungi ja äsjamoodustunud, alles pehmeid rohelisi seemnekupraid marineeritakse 5% valges veiniäädikas, 2% soolalahuses või mõnes muus meelepärases marineerimisvedelikus. Hoidist on soovitav hoida külmas. Marineeritud nuppe tarvitatatakse nagu kapparit: täidetud paprikate ja tomatite täidistes, krevette või tuunikala sisaldavates roogades, veiselihahautistes, kuumades riisiroogades,  keele, maksa, lambahakkliha maitsestamiseks ning pitsakatetes. Kalendula ehk saialill Saialill on väga tuntud kosmeetikas ja rahvameditsiinis, nüüd oleks aeg see kaunis lill ka kööki tuua. Nii nagu mungalille puhul juba lugesite, võib ka saialille väga noori, alles rohelisi õiepungi ning pärast õitsemist moodustunud väikesi, veel pehmeid ja rohelisi vilju äädika- või soolalahuses hoidistada ning siis kapparite asemel pruukida. Värskeid või kuivatatud värvilisi õielehti pruugitakse tihti ülikalli safrani asendajana kollase värvuse saamiseks, segades neid keedetud riisi hulka või saiataignasse, maitset ja värvikirevust annavad õielehed ka muidu nii igavalt hallile õunakeedisele. Ssüdamiku küljest lahtinäpitud saialille õielehti on lihtne kuivatada, puistates nad kihina hõreda korvi põhja või suurele jõhvsõelale ning neid paar korda päevas raputades või ringi tõstes. Kui soovite õielehti kasutada värvuse andmiseks, siis võite need krõmpskuivalt peeneks jahvatada või hõõruda. Muid söödavaid õisi Kuigi võilill on kogu maailmas kõige enam tuntud varakevadise salatitaimena, mille lehed on kõige maitsvamad enne õitsemist, leiavad kasutamist ka õied, näiteks veini ja mõdu valmistamiseks. Päris pisikesi õiepungi võib kuumutada võis, maitsestada vähese soolaga ning kasutada jahtunult salatites. Ka musta leedri õielehti pannakse marmelaadidesse ja zheleedesse, suhkrustatud terved kannikeseõied on laialtlevinud koogikaunistused. Suhkrustatud kannike pärit Toulouse’ist, populaarne on ta ka Inglismaal. Vastupidavamaid õisi nagu rukklill ja punane ristikhein võib kookide või salatite peale panna ilma eelneva töötlemiseta, kuigi eelpoolkirjeldatud munavalge-tolmsuhkru meetodit võib soovi korral julgesti katsetada kõikide söödavate õite ja taimede ajutiseks säilitamiseks.