Põhjamaade rahvad on pohli hoidistanud ammustest aegadest peale. Tänu suurele bensoehappesisaldusele säilivad need marjad ka kõige lihtsamais tingimustes, nt jahedas kohas seisvas punutud korvis või tünnis veega ülevalatult lausa kevadeni. Bensoehappel on mikroobe hävitav ja nende elutegevust pärssiv toime, on Toidutares varem kirjutanud toiduajakirjanik Lia Virkus.
Talveperioodil on pohlad märkimisväärne C-vitamiini allikas, sest see säilib värsketes pohlades hästi. Ka on pohlahoidised olnud läbi aegade suurepärane lisand liha kõrvale. Tänapäeval valmistame pohladest moose ja hapukat salatit – kas koos õuntega või üksnes pohladest. Mahla on neist kuivavõitu marjadest kõige otstarbekam teha just keetes. Võib valmistada ka toor- ja vesihoidiseid ning pohlalikööri. Kindlasti tasub neid hapukaid marju ka sügavkülmutada ja kuivatada.
Hapust maitsest hoolimata on pohlas rohkesti suhkruid, neist enim fruktoosi. Peale C-vitamiini leidub pohlas veel näiteks ka karotenoide ja bioflavonoide. Samuti kiud-, park- ja värvaineid ning mikroelemente. Pohlad mõjuvad hästi nahaprobleemide, reuma, liigesehaiguste, seedehäirete ja hingamisteede haiguste korral. Kasulikud on ka pohlalehed, millest võib valmistada raviteed.
Soovitan ka maitsvat toorhoidist: püreesta kolmandik marjadest sauseguriga või köögikombainis ning kalla puhtasse purki tervetele marjadele. Püree peab katma marju nii purkipanekul kui ka hilisemal hoidise kasutamisel. Säilita hoidist kaanega kaetult külmkapis. Kasuta marjakookides, tortides, putrude maitsestamiseks, smuutides või muul meelepärasel moel.
Ilusad soojad sügisilmad on kui loodud, et veel otsida ja talletada selle imelise suvehooaja saadusi purkidesse. Toidutare kraamis välja põnevamate pohlahoidiste retseptid, millest saada inspiratsiooni. Tali on ju tulekul ja esimesed verivorstid, mis pohlamoosi nõuavad, juba lettidel ootamas.
Kommentaarid (0)