Liigniiske vili meelitab punast kukke

Kuigi päästeameti ametlik statistika oktoobris toimunud ja viljakuivatitega seotud põlengutest on veel koostamisel, leiab ainuüksi meediale saadetud teadete põhjal, et möödunud kuul põles vähemalt viis viljakuivatit. Terve möödunud aasta jooksul oli selliseid põlenguid kokku üheksa, ülemöödunul ehk 2015. aastal aga kolm.

Eesti Põllumeeste Keskliidu president Tõnu Post nentis möödunud nädalal, et sel sügisel on viljakuivatite põlenguid olnud tõepoolest tavapärasest rohkem. Ta selgitas nende tagamaid: „Praegu on olnud olukord, kus vili tuleb kuivatisse väga märjana ja kui teda üritatakse kuivatada, siis see vili, mis peaks kuivatis kuivamise käigus ka liikuma, ei hakka seal liikuma nii, nagu peaks ja siis tekivad kohad, mis võib-olla kuivavad üle ja tekibki põleng.“

Möödunud nädalal valitses Posti sõnul olukord, kus põllumeestel oli suur osa saagist veel koristamatagi. „Ja kui tavalisel aastal kulub ühe kuivatitäie ubade kuivatamiseks võib-olla viis kuni kümme tundi, siis täna on selline seis, kus kuivatatakse kaks kolm päeva, et saaks selle materjali kuivaks. Kulud on väga suured ja seal temperatuuriga väga oluliselt mängida ei saa,“ kirjeldas ta.

Kas siin oleks abiks temperatuuri alandamine? „Ei aita! Vilja on vaja kuivatada ja selle jaoks on kuivatil oma töötemperatuur, mille juures seda tehakse. Kui seda temperatuuri oluliselt maha keerata, siis tähendab see seda, et vili kuivab väga aeglaselt – kuivatuse aeg läheb kordades pikemaks ja see on probleem, sest me peame kõiki kulusid arvestama. Ka ajakulu,“ selgitas ta, et kuivati taga võib ootata kogu töö - isegi, kui kombainiga saaks veel põllult saaki päästa, on kõik kärud juba täis ning lisanduvat vilja pole kuhugi hoiule panna. 

Kui kaua viljakuivatid veel huugavad? „Võiks niimoodi vastata, et läbi aegade: mõned vanad mehed ütlevad, et on ka veel jõululaupäevalgi kuivatid töös olnud,“ sõnas ta, kuid lisas siis, et ilmastiku põhjal võib arvata, et tänavu tuleb piir ette käesoleva nädala lõpuks. „Siis lihtsalt ei ole enam võimalik põllu pealt midagi mõistlikku kätte saada ja sellega on siis ka kuivatusperiood lõppenud.“

Et põllumees punast kukke kuidagi eemale hoida saaks, sõltub Posti sõnul kuivati tüübist ja selle kontrollimisest. „Kui kuivati töötab pisut omapäi ja algab põleng, siis tihtipeale jääb avastamine hiljaks ja kahjud võivad olla väga suured,“ kirjeldas ta. „Ausalt öeldes pole sinna midagi parata. See on selline riskiolukord, see on probleem, mis on tingitud ikkagi väga halbadest oludest,“ sõnas Post põlengutele mõeldes.

Viljatolm võib plahvatada

Päästeameti päästetöö osakonna ekspert Rasmus Laar selgitab, et päästjate jaoks on viljakuivati kustutamine tavalise päästesündmustega võrreldes erinev. “Viljakuivatipõlengul on väga suureks ohuks puistematerjali plahvatus. See tähendab, et kui viljatolm läheb lendlema ning sellele lisandub kõrge temperatuur, siis see võib plahvatada. Kuna vili ise on põlev materjal, on isesüttimise oht suur. Vili vett sisse ei ima, mis tähendab, et kogu see vilja kogus on vaja ümber kühveldada või rohkem laiali laotada ning samal ajal tuleb seda veega kasta.“

Laari sõnul on vilja kuivatamise juures kõige olulisem varuda aega ehk vilja tasuks kuivatada madalama temperatuuriga ning pikemat aega. „Ühtlasi on oluline, et kogu protsessil oleks pidev järelevalve, kes siis jälgiks temperatuure jm. Ohutuskultuur ühiskonnas kujuneb inimeste turvalise käitumise ja teadlikkuse kaudu ning igaühe panus sellesse on oluline, sest see loob tervikliku tulemuse.“