LISA KOMMENTAAR
5. detsember 2015, 16:35
no kui juba emagi ütleb,ju siis oled pekk mis pekk.mine jooksma ja hakka dieeti pidama.
6. detsember 2015, 12:16
ema kui hakkad kuulma möödaminejatelt. koolis kekkatunnid lastakse mööda ja siis nutetakse pärast.
30. november 2015, 18:05
kas siis tuleb kiita et kui kena paksu,üldiselt see ülekaalulisus normaaalne nähtus lodevust soodustava kapitalistliku heaolu korral,aga ajaloost teada et siis järgneb sõda või muu katastroof ja asjad ja põhitõed loksuvad jälle paika.
30. november 2015, 12:09
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
30. november 2015, 15:32
Ega asja põhimõte ongi ju selles, et ega lapsed ennast ise paksuks ei õgi, kõik on vanemate põhjustatud. Seega lapsi mõnitama minnes, ei tee keegi kuidagi head.
30. november 2015, 20:02
Alati ei ole vanemad, vaid olukord, kuhu pere on sattunud, mis mõjutab. Vanemaid ei peaks ka alati süüdistama ja maha tegemas. Õige oleks mõista ja aidata, mötte naeruvääristada.
30. november 2015, 12:05
Minu sõbranna laps oli ca 10-aastane, kui ta oli juba tõsises ülekaalus. Naine kasvatas poissi üksi ja kippus teda pehmelt öeldes ära hellitama, toiduga kompenseerima isaarmastuse puudust. Ise ta seda ei näinud, aga kõrvalt hakkas silma küll. Aga teema oli delikaatne, keegi otse temaga sellest rääkida ei julgenud, kuigi ta kurtis isegi, et ei tea, mis tänapäeval lapsed nii pahatahtlikud on, et narrivad koolis paksuks. Ükskord siiski üks sõbranna julges mainida, et ise oled ju oma poisi paksuks söötnud. Tüli seepeale majas mitu aastat. Samas nägin õige tihti, et poiss sooja toitu ei soovinud (hakklihakaste kartulipüreega, kapsa-hakklihahautis, ahjuliha riisi ja värske salatiga jms täiesti normaalne kodune toit). Laps ütles, et pole isu. Ja läks tunnike mööda, kui poiss oli köögis tagasi ja lunis sealt ülemisest kapist kommi ja küpsist. Sai terve paki korraga kätte! Uskumatu oli kõrvalt vaadata.
Tänaseks on sõbranna laps juba 25 ja täiesti normaalkaalus, oma elu peal ja ise majandamas. Paksusest kasvas välja kusagil 15-16-aastaselt, kuna kasvas peaaegu 2 m pikkuseks. Kui aga oleks näiteks jäänud kusagil 1,70 m peale, siis ilmselt oleks jäänudki selliseks täidlasemaks.
Tänaseks on sõbranna laps juba 25 ja täiesti normaalkaalus, oma elu peal ja ise majandamas. Paksusest kasvas välja kusagil 15-16-aastaselt, kuna kasvas peaaegu 2 m pikkuseks. Kui aga oleks näiteks jäänud kusagil 1,70 m peale, siis ilmselt oleks jäänudki selliseks täidlasemaks.
30. november 2015, 11:33
Päris nii ikka ei ole, et las paks laps olla paks. Kui on probleem, siis tuleb sellega tegeleda, mitte mängida jaanalindu. Asjadest tuleb rääkida nende õigete nimedega. Palju hullem, kui paksuse teema tunnistamine ja sellest rääkimine on see, kui lapse-noore tervis hakkab kehakaalu pärast kannatama. Siiani valdavalt vanemate inimeste haigus - II tüübi diabeet, mis on tingitud enamasti ülekaalust ja valest eluviisiist, ei ole tänapäeval enam mingi haruldus ka laste seas. Lisaks kaasneb ülekaalu ja rasvumisega veel hulk muid haiguseid - kõrgvererõhu tõbi jne. Probleemi tuleb ennetada juba eos. Kui on ikka näha, et laps kaldub paksusele, ta mõtted keerlevad vaid söögi ümber või ta teeb toidulauas valesid valikuid, siis tuleb asjaga hakata tegelema kohe, mitte alles siis, kui laps on end 100-kiloseks söönud. Kehakaalu kasvu on kergem ennetada, kui lasta end rasva ja siis hakata alla võtma.
Tõsi, teema on delikaatne ja vähemalt laste puhul tuleb väga ettevaatlikult neid suunata ning nendega asja arutada. Vale lähenemine võib kasu asemel halba teha ja tekitada lapsele juba palju tõsisemaid söömishäireid.
Igal juhul kõige valem, mida teha saab on suhtumine, et las paks laps siis olla selline nagu ta on. Selline suhtumine teeb lapsele oluliselt rohkem kurja (tervis, teiste suhtumine, tema enda enesehinnang jne) kui probleemi tunnistamine ja asjadest ausalt rääkimine.
Tõsi, teema on delikaatne ja vähemalt laste puhul tuleb väga ettevaatlikult neid suunata ning nendega asja arutada. Vale lähenemine võib kasu asemel halba teha ja tekitada lapsele juba palju tõsisemaid söömishäireid.
Igal juhul kõige valem, mida teha saab on suhtumine, et las paks laps siis olla selline nagu ta on. Selline suhtumine teeb lapsele oluliselt rohkem kurja (tervis, teiste suhtumine, tema enda enesehinnang jne) kui probleemi tunnistamine ja asjadest ausalt rääkimine.
30. november 2015, 10:50
te võite rääkida siin geenidest ja suurekondiga lastest aga reaalses elus on näha mis toimub.
Kuna töötan kaubanduskeskuses, siis noorte seltskondades on kõige paksemal poisil alati burger, jäätisekokteil vms käes. See, et su lapsuke kodus putru ei söö, tähenda veel, et ta oma taskurahast rämpstoitu sisse ei laseks!
Kuna töötan kaubanduskeskuses, siis noorte seltskondades on kõige paksemal poisil alati burger, jäätisekokteil vms käes. See, et su lapsuke kodus putru ei söö, tähenda veel, et ta oma taskurahast rämpstoitu sisse ei laseks!
6. detsember 2015, 12:19
tordiletti ees seisab ülekaaluline ema........
30. november 2015, 10:48
Selline lapsevanem on süüdimatu kes lapsele ütleb et ta paks, halvasti õpib jne, jne. Koormab last liigsete miksidega nagu lasteaialaps. Laps vajab tuge mitte teda riivavaid märkusi. Kui probleem toitumises peab eeskujuks olema eelkõige lapsevanem-ad. Kui ema isa iga poole tunni tagant külmkappi käivad revideerimas siis teeb seda ka laps kui temal seal midagi meelepärast on. Kui ei siis kompenseerib laps seda väljaspool kodu, koolis, söögikohtades, poodides jne. Kõik hakkab siiski pihta kodust ja eelkõige kasvatagu lapsevanemad ennast kui kodus sellised probleemid.
30. november 2015, 10:43
No kuulge, saage aru, et see pole mingi survestamine. See on terviseprobleemidele tähelepanu juhtimine.
Tihti on vanemad ise süüdi, et laps paks on - ostetakse mõõdutundetult igasugi friikartuleid, hamburgereid ja muud jura kokku ja siis pärast jama, et laps paks on.
Tihti poetakse mingisuguste väljamõeldud "geeniprobleemide" taha (kuigi meditsiiniliselt on tõestatud, et geneetiliselt on paksud vaid väga tühine osa), aga unustatakse ära, mida suust sisse aetakse.
Sinna juurde veel liikumatus ja istuv eluviis ning ongi valmis.
Tihti on vanemad ise süüdi, et laps paks on - ostetakse mõõdutundetult igasugi friikartuleid, hamburgereid ja muud jura kokku ja siis pärast jama, et laps paks on.
Tihti poetakse mingisuguste väljamõeldud "geeniprobleemide" taha (kuigi meditsiiniliselt on tõestatud, et geneetiliselt on paksud vaid väga tühine osa), aga unustatakse ära, mida suust sisse aetakse.
Sinna juurde veel liikumatus ja istuv eluviis ning ongi valmis.
30. november 2015, 10:29
Minu lapsel oli mõni aasta seoses meditsiiniliste probleemidega üsna märkimisväärne ülekaal. Rohud, mida ta pidi haiguse tõttu võtma, tekitasid pöörase söögiisu, ta oli nagu termiit mingi aeg. Kui rohud maha saime, asi stabiliseerus ja nüüd on mul jälle peenike poiss kodus, kes ei pea kogu külmkappi korraga tühjaks sööma. Aga vahepeal aitas ainult see, kui kodus ei olnud kapist midagi võtta. Seega ostsin ainult nii palju sööki, kui õhtuks vaja oli.
Osa ülekaalu on seotud ka tervisehädadega ja siis tuleb paralleelselt liikumise ja toitumisega tegeleda ka raviga.
Osa ülekaalu on seotud ka tervisehädadega ja siis tuleb paralleelselt liikumise ja toitumisega tegeleda ka raviga.
30. november 2015, 10:13
No mina olin kuni 12 eluaastani ikka päris suur tüdruk. Kodus toidetud hästi, tegelesin huvialadest vaid muusikaga ning trenni ei teinud. Mind on kasvatanud üles vanavanemad ning tegelikult kaalukaotus hakkas sellega, et sain ise aru, et ma olen suur, teised norisid, põlved hakkasid vahel pikema jalutamise peale valutama jne. Rääkisin vanaemale sellest, vanaema hakkas mind aitama, suunas trenni, suvevaheajal hakkas minuga jalutamas käima. Mäletan, et alguses jonnisin küll, kuid tänu vanaema tõukele tegelikult on kujunenud nüüd minu igapäevaseks tegevuseks liikumine. Mäletan, et korra ütles ta mu jonni peale päris teravalt, et noh, aga ole edasi siis paks.. See tegelikult pani paika ja mind motiveeris liikuma ja liigun siiani. Käin jooksmas, aeroobikas, ujumas. Kaalun 56kg ja olen 168cm pikk. Õnnelik ja terve, armastan sporti. Vanaema nüüdseks pensionil, kuid jätkub jõudu ja jaksu käia joogas ning jalutab sageli. :) Arvan, et last tulebki suunata sedasi, et kaasad ta ise lihtsalt aktiivsetesse tegevustesse, mine mängi lapsega squashi, minge ujuma..Kui rahakott ei võimalda, minge jalutama, korjake nutitelefonid ära ja minge parki mängima. Osta koju kommi asemel pähkleid, puuvilju.. Alguses jonnivad, kuid lõpuks harjuvad ära ja on oma vanemale tänulikud, kui peeglist vaatab vastu terve, noor, ilus keha.
30. november 2015, 10:24
Lihtsalt küsiksin: Kui palju sa ennem kaalusid? Sest hakkas silma, sinu põlved hakkasid jalutamisest valutama. Kui pika jalutamise peale? Huvitav? Jalutamisest ei peaks midagi valutama hakkama. Lõpuks lihtsalt väsid. Kui jalutamine õige kaua kestab.
30. november 2015, 11:40
ennast kiitmast ma ei väsi, puhkan ja kiidan edasi...
6. detsember 2015, 11:13
168 cm ja 56 kilo pole mingi ilus keha, vaid rõve anorektik. Alakaaluline oled.
30. november 2015, 09:08
Va. Haigused aga üldiselt on paks lihtsalt laisk ja õgard !
30. november 2015, 10:25
Üldiselt on nii, et kui arst diagnoosimisega hätta jääb on haige laisk ja õgard. Vahel saadakse diagnoos alles keskeas või lahkamisel, kuigi haigus on kaasasündinud, lihtsalt ei avaldu nii nagu tavaliselt.
30. november 2015, 16:43
AGA ON INIMESI --- KES POLE LAISK --AGA PAKSUSE VASTU KUNAGI EI SAAGI:
30. november 2015, 09:06
To.Ats!
Tundub, et oskad väga hästi oma toidulauda katta ja mõistusega süüa.Äkki annad meile ka häid nõuandeuid, kuidas loobuda maitsvast toidust, kuigi ta on kahjulik meie kehale ja asendada see salatilehtedega, eriti, kui kodus on kasvav laps, kes nõuab pea 24/7 süüa, sest tal on nälg.
Tundub, et oskad väga hästi oma toidulauda katta ja mõistusega süüa.Äkki annad meile ka häid nõuandeuid, kuidas loobuda maitsvast toidust, kuigi ta on kahjulik meie kehale ja asendada see salatilehtedega, eriti, kui kodus on kasvav laps, kes nõuab pea 24/7 süüa, sest tal on nälg.
30. november 2015, 09:01
a mis ma pean siis paksule ütlema kleenuke ve??
30. november 2015, 10:14
Asjadest tulebki rääkida nende õigete nimedega. Ei kao meie elust haigused ega surm kuigi paljud nimetavad oma rasket vähktõbe "sõbrakeseks", surma "magama minekuks" jne. Need ümbernurga väljendid, et hunti ei tohi hundiks nimetada, muidu tuleb karja murdma, on juba ammu ajast ja arust. Küllap huntki teab, et teda võsavillemiks ja kriimsilmaks kutsutakse ja ega ta sellepärast lambakarjas murdmas käimata jäta. Imelik on kuulata inimest kes keerutab ja keerutab kui ta tahab teisele midagi oma tervise kohta rääkida. Kas kartus, nimetada asju nende õigete nimedega on mingi kiiks?
30. november 2015, 08:45
Olen ise ka näinud ,et nii kui tunnid lõppevad voorib suur hulk lapsi poodi saiakesi ja krõpse ostma enne koju minekut ja nii iga päev.Koju jõudes on kõht täis ja võib jälle arvutitaha vajuda ja jällegi kõik kordub päevast päeva.
30. november 2015, 08:37
Meie poja kehakaal hakkas tõusma alates esimesest klassist. Kuigi algkoolis oli koolilõuna talle alati kättesaadav ja koolist tulles sai ta alati kodusvalmistatud sooja toitu, tõusis kehakaal ikkagi vaikselt, sai käidud arstide vahet ja tuntud muret, kuid mitte miski ei suutnud seletada kehakaalu tõusu. Nüüd on noormees keskkoolis ja väga suurt kasvu, kuid mitte enam paks. Mõni noor, kellest kasvab väga pikk kasvu täisealine ongi vahepeal veidi kogukam, hiljem teismelise eas hakkab tre nni tegema ilma sundimata, tekivad huvid vastassugupoole vastu ja kriitilsemalt jälgitakse nii oma menüüdki... Tahan õelda seda, et loomulikult ei pea noorele kasvavale inimesele söötma sisse magusat ja kröpse, kuid kui tal nende järele ikkagi isu tekib (silmakirjalik on see, kes väidab, et temal mitte kunagi ei teki), siis selgitama, et kõike saab tarbida ka mõistuse piires, sest keelamine annab just vastupidise tulemuse.
30. november 2015, 08:03
30. november 2015, 07:49
NIisama lihtsalt annavad need samad lapsevanemad ka taskuraha, mille eest ostetakse koolipuhvetitest SAIA, JÄÄTIST, ŠOKOLAADI! Kui laps ütleb, et ei, ma ei osta, siis vanemad usuvadki seda sinisilmselt. Muidugi teine teema on, et miks selliseid asju peab üldse koolipuhvet müüma, kuid sealsamas on R-kioskid ja poed iga nurga peal kui koolist koju minnakse.....
Kallulangus ei ole lihtne, kogu aeg pead lapsel "seljas elama", kui tahetakse ka mingeid muutusi. Isegi paljud täiskasvanud ei suuda oma kaalu kaotada, sest enesedistsipliin puudub.
Kallulangus ei ole lihtne, kogu aeg pead lapsel "seljas elama", kui tahetakse ka mingeid muutusi. Isegi paljud täiskasvanud ei suuda oma kaalu kaotada, sest enesedistsipliin puudub.
30. november 2015, 07:46
see on väga keeruline, kui laps on paks. ok, esialgu püüab vanem panna teda tervislikumalt toituma, pakub värsket ja tervislikku, kui laps on hakanud kosuma. laps aga eelistab ikka saia ja makarone.
mis jääb vanemal siis lõpuks muud üle, otse öelda, kui tema nn kavalad vangerdused last tervislikkuse lainel hoida, ei aita, sest lapse eelistused on teised.
mis jääb vanemal siis lõpuks muud üle, otse öelda, kui tema nn kavalad vangerdused last tervislikkuse lainel hoida, ei aita, sest lapse eelistused on teised.
30. november 2015, 08:57
Sünnist saati kujundab vanem lapse toitumiseelistusi, kuidas need makaronid sinna eelistusse saavad?
30. november 2015, 13:54
Kuid süüdi võib olla näiteks lasteaias käimise alustamine, kus toidusedel kardinaalselt muutus ja 3me aastasest normaalkaalus lapsest sai priske bontsik. Õnneks saime mingil ajal spordirühma ja õnneks oli võimlemisõpetaja hiljem juba koolis käies, kes õpilased vabatahtlikult oskas jooksma panna ja sellest rõõmu tundma. Nüüd juba täiskasvanuna käib ta siiani jooksmas, eriti, kui tunneb, et paar kilo juurde tulnud on.. Tegelikult on ikka vaja toetust ja arusaamist ja abi, mitte narrimist ja tõe näkkupaiskamist. Pahatahtlikkusega ei jõua me kuhugile.
30. november 2015, 07:44
Sisu ei vastanud kommenteerimise reeglitele
30. november 2015, 08:44
Siit kommentaariumist Sa mõistmist ei leia, aga sellest pole ka midagi. Olen samuti olnud teismeeas priske, ja ka mulle on mu oma ema väga inetusti öelnud. Kasu sellest ei olnud, aga meeles on siiani, sest tegi ikka väga haiget. Olen praegu ise kahe täiskasvanud lapse ema, vahepeal kõhn, siis paras ja mõnikord paks, Ja sellest pole midagi, sest nii kummaline kui see ka pole, on see, mis 30 aastat tagasi paks, on tänapäeval sale. Aga eks ütle seda sellele, kellell mure.
30. november 2015, 09:03
Mistahes vaimne terror lapsele mõjub sama moodi, nüüd tuleb kooli poolt seksuaalterror, vaadake siis ette oma lastega, mida te neile ütlete ja kuidas. Kõik ei sõltu ainult vanemast, ka arstid võivad lapsele öelda, et sa oled paks, söö vähem, mis viib lapse enesenäljutamiseni.
30. november 2015, 07:36
Peabki ütlema otsekogeselt, et oled paks, siis äkki lükatakse jalad tagumiku alt välja ja hakatakse asjaga tegelema. Teine lugu on muidugi siis, kui kaalukasv on tingitud mingist haigusest.
Üldiselt on nii, et paksude laste yks vanematest on ise ka paks. Loomulikult on vanem süüdi, mitte laps ise! Tegutseda tuleb, mitte ennast haletseda ja veel pakaemaks syya. Valus, aga tõsi
Üldiselt on nii, et paksude laste yks vanematest on ise ka paks. Loomulikult on vanem süüdi, mitte laps ise! Tegutseda tuleb, mitte ennast haletseda ja veel pakaemaks syya. Valus, aga tõsi
30. november 2015, 09:10
Otse tuleb välja öelda, et sa oled lihtsalt rumal ja sinusugused tuleb lastest hoopis eemal hoida, vaimne terror ei paranda midagi vaid ainult lõhub ja põhjustab lisaks ajukahjustusi nagu igasugune vägivald. Lapse tervises tuleb selgusele jõuda, miks ta üle sööb või eelistab toitu, mida ta ei omasta ja siis dieet leida. Ilma arsti järelvalveta laste näljutamine on ohtlik, saate aru? Toitainete kättesaadavust söödud toidust ei saa vanem silmaga kontrollida. Laste aneemiliseks näljutamine ei ole normaalne.
30. november 2015, 07:31
Laps ärgu pugigu igasugu viinereid, makarone kooke... ja seda koos emaga. Köögivilju ja salateid tuleb süüa ning sporti teha, Nii lihtne see ongi
30. november 2015, 09:11
Et kohe rasva ja valguvaba dieet? Ise oled proovinud sedasi süüa?
30. november 2015, 07:26
Kuidas saab ema lapsele nii öelda.Siis tee nii,et laps liiguks vöi käiks ja teeks sporti.Kui pole raha,käige koos köndimas,jooksmas.Lapsele jäävad sellised hirmsad ytlemised kauaks hinge ja tema enesekindlus saab tugeva löögi.Ka polegi möni loodud peeneks.Inimesi peab vötma just sellisena,nagu ta on.Kui vanemad ise ei viitsi oma keha eest hoolitseda,siis ei oska ka lapsed.Kui vanemad on trupsakamad,siis vöivad ka lapsed olla ja sinna polegi palju teha.Hoidke oma keel hammaste taga,kui ei oska suhelda lapsega eneseväärikust töstes lapsel.Lugege ja uurige,kuidas on öige yksköik kuidas kellegile ,ka töökaaslastele midagi öelda.Väga kergesti me solvame ja lahmime,kuid nii ei tohi teha.
30. november 2015, 07:58
kuidas sa viid lapse endaga sportima, kui ta ei taha?
mina olen oma last kasvatanud nii, et kõik on erinevad ja see on ok. erinevatele inimestele meeldivad erinevad asjad. tulemuseks on see, et laps ütlebki, et tee sina sporti, kui tahad ja see sulle meeldib. temale ei meeldi.
mina olen oma last kasvatanud nii, et kõik on erinevad ja see on ok. erinevatele inimestele meeldivad erinevad asjad. tulemuseks on see, et laps ütlebki, et tee sina sporti, kui tahad ja see sulle meeldib. temale ei meeldi.
30. november 2015, 08:37
On olemas asju, mis lihtsalt tuleb ära teha - hambapesu, õigel ajal magamaminek jms. Sama spordi ja liigutamisega. Tuleb selgeks teha, et tervise huvides peab sportima. Ei pea ju oma pekke kuskil higilehases spordisaalis maha higistama - piisab sellestki, kui käia jalutamas. Maalastel on muidugi hea, sest maal ei lõpe iial töö otsa. Nemad saavad oma spordinormi juba lehmadele heinte etteandmise ja puude tuppakandmisega kätte.
30. november 2015, 09:09
sellise suhtumisega inimesi on vähe, kes suhtuvad töösse, kui sporti.
meil küll maakodu pole. aga kui räägid lapsele, et mingu lükaku lumi ära, või riisugu lehed kokku, või niitku muru, on see kui sund. ei meeldi, ei taha, ei tee. seega nr 1 on kuidas saada lapsed kodutöid tegema. nr 2, on kuidas saada liigutama.
nad ei taha isegi poodi minna ja tuua u 3-4 kg toitu. jalgsi. see on raske. mingu vanem ja toogu autoga poest vajalik kraam.
meil küll maakodu pole. aga kui räägid lapsele, et mingu lükaku lumi ära, või riisugu lehed kokku, või niitku muru, on see kui sund. ei meeldi, ei taha, ei tee. seega nr 1 on kuidas saada lapsed kodutöid tegema. nr 2, on kuidas saada liigutama.
nad ei taha isegi poodi minna ja tuua u 3-4 kg toitu. jalgsi. see on raske. mingu vanem ja toogu autoga poest vajalik kraam.
30. november 2015, 09:19
Igapäevane füüsiline koormus ei kompenseeri võimlemist ja liikumist, organism harjub ja kere kasvab ikka selga. Maal töötatakse palju ja ometi on ülekaalulisi ka palju, paksus on toitainete omastamise probleem, kui päev läbi just toitu näost sisse ei aeta, inimesed lähevad reaalselt ka ülivähese ja lahja toidu peal paksuks, tekivad toitainete puudused. Ei ole see kehakaalu teema nii lihtne,et ära söö ja oledki sale.
KOMMENTAARID (41)