Lugu ilmus 31. jaanuaril 2022
EVELIN ILVES | Kui surma tähendus on ununud…
Lahkuva aasta märksõna on surm. Lääne kultuuriruumis räägitakse surmast otsesõnul üha vähem. Nii on ta kaotanud oma aja piire märgistava rolli elukaare mõistmisel ja muutunud pigem millekski, mida kardetakse, mis on hirmus ja isegi ülekohtune, selmet olla loomulik lahendus maise elu viimase verstapostina. Veelgi enam, surmast on saanud meelelahutus, millega mängitakse nii virtuaalses kui ka päriselus ohtlikku ruletti. Olgu siin mainitud võikad enesetappudeni viinud netikiusamised või sõidukite ette viskumise „mängud“.
Nii ei olegi tegelikult imestada, kui ühel hetkel tuleb surm meie kollektiivsesse teadvusesse järsku ja määratu dominandina - ilmselt selleks, et oma tegelik roll ja tähendus elurikkuse reguleerijana tagasi tuua. Aeg, kus inimesed elavad keskeast palju kauem ning meelelahutus, kuhu saab mistahes eluraskuste eest igal hetkel põgeneda, on ju kogu eluslooduse eluiga arvestades olnud väga lühike, pelgalt viiv.
Veel 100 aastat tagasi kohtusid pered surmaga tihedasti, alates toidu tõttu elude lõppemisest kuni arstiabi puudumise tõttu väikelaste kõrge suremuse või pandeemiatest tingitud massisurmade tõttu. Loomade toiduks tapmise juurde on kõigis vanades kultuurides alati kuulunud andeks palumine ja tänupalved, et meel oleks rahulik ja hing puhas.
Kommentaarid (0)