Raske on seekord end pühadelainele saada. Raskus on kõikjal, kuhu silm ja süda ulatavad. Aga ometi tuleb püha rahu ja rõõm eneses üles leida, sest pühad on tulnud selleks, et meid paremaks teha – iga ilus emotsioon on justkui vääriskivi, mis täielikult kuulub sulle ja mille asukohta mitte keegi teine ei tea. Ometi aga kõik märkavad sinu ilusat tunnet. See annab sära ja see võib teisigi nakatada, muutes nad samuti rõõmsaks. Sest see sisemine sära, ilus tunne – ongi üks inimelu suuremaid väärtusi.
Vaatan sõbra muretuid eelkoolikuid mängimas ja teineteist kaisutamas ning ma ei suuda seda kaunist vaatemängu samasuguse muretusega jälgida. Milline on maailm hetke pärast, ei julgegi enam ennustada. Võid vaid loota ja palvetada. Aga kui kaob perspektiiv, ilus helge tulevik, siis mille nimel lapsed kasvavad? Kahurilihaks ja kurjuse meelelahutuseks? Kuidas me ei teadnud, et tegelik pandeemia, mida karta tasub ja mis eos lämmatada tuleb, on ülinakkav kurjus, mitte viirus? Võib-olla on viirus lõpuks sootuks ainus, kes maa peal valgusekiirusel levivale kurjusele pidurit suudab tõmmata, selmet seda loota õlitatud peadelt, kes kõpsutavad lakk-kingi?
Kommentaarid (0)