EVELIN ILVES | Kui on valge kitli hirm (2)

Olen vaevalt varbad üle läve saanud, kui hele hääl mulle reipalt hommiku-tere hõikab. Andrea Bocelli mahe tenor silitab külmast pisut hangunud kõrvu ja kogu põu täitub hetkega äsja ahjust võetud kardemonisaiade magusvürtsikate aroomidega. Ma olen juba kutsutud kui kallikene leti juurde tänaste hõrgutiste valikut uudistama ning mu taha hakkab tasapisi kogunema järjekord. Kuid keegi ei kiirusta ega kannusta. Astun sammukese kõrvale, et seda sädelevat sagimist niisama nautida ja natukenegi soojeneda.

Seal tuleb eakas proua ja enne, kui ta jõuab suugi avada, küsib naerune suu leti tagant, mitu me täna võtame. Kapsapirukaid ju loomulikult on. Pirukad on selle paiga kõige kuulsam toode, mille järele päevast päeva suurenev püsikundede hulk tuleb, sadagu siis õues kasvõi pussnuge.