EVELIN ILVES | Niisugune on minu esimene äi, üks ja ainus, seaduse järgi endine, aga tegelikult igavene ja kui armas (2)

Mul on täna natuke pidulik tunne, kui üle mitme-setme nädala sätin end taas üht pidukooki meisterdama. Pärast sügisest paastu olen iseenda seatud traditsioone järgides loobunud tähtajatult stimulantidest ja depressantidest, sealhulgas ka suhkrust ja jahust – ikka selleks, et paastumisega saavutatud kergus ja mõtteselgus pikemalt kestaks.

Kui nõndamoodi pehmelt paastuaega justkui pikendades sellest tasapisi väljuda, kestab hea lendlev hoog isegi terve poolaasta. Aga täna on minu köögilauale valmis sätitud suhkur, või ja parim tume šokolaad, tilgake konjakit ja näputäis vaniljet – et sellest maailma parimast ja ehk ka rikkalikumast kombinatsioonist saaks sünnipäevakook minu elu ühele inspiratsioonimajakale. Kellelegi, kes on osanud vananeda nii nagu imevähesed minu lähedasest hõimkonnast. Ja mitte ainult – noorena oli ta vähemalt sama pöörane kui nii mõnigi tänane kaanestaar. Äge, et enamus avalikkusest teda ei tunne. Nii on ta üks suur ja tore hästi hoitud saladus.