Üks sõber, kel lapsed suured ja enamjaolt juba oma ellu lennelnud, otsustas võtta kutsika. Ta oli kaua mõelnud ja kõiksugu tõuge uurinud ning lõpuks ühe meie mail päris haruldase kutsu välja valinud. Olgu öeldud, et lemmikloomi polnud tema peres kunagi peetud. Ta oli oma suguseltsis esimene julge otsustaja. Tõsi, ongi ju imeline, kui sul on armas hing, kes alati sind nähes rõõmustab - kasvõi sada korda päevas. Ja alati sind ootab.
Too kutsikas sattus algusest saadik justkui tema jaoks sündinud perekonda. Ta oli kohe - esimestest koosoldud hetkedest alates oma perenaise nägu ja tegu ka: malbe, graatsiline, heatujuline ja lihtsalt erakordselt sümpaatne.
Nad elavad metsas mere ääres, kus koerake saab iga päev õnnelikult oma isu täis joosta ja vabalt nuuskida just nii kaua, kui tal uudised mõnusalt loetud saavad. Keegi teda ei sikuta ega sunni, maius peos, pidevalt mingeid alandavaid trikke, mida inimesed nõnda näivad armastavat, käsukorras selgeks drillima. Tal on selgelt vedanud ja suur tõenäosus kasvada õnnelikuks koeraks.
Aga kui kutsikas esimest korda teist koera kohtas, nägi perenaine teda enesele ootamatult hoopis erimoodi käituvat kui inimestega.
Kommentaarid