Evelin Ilves

Foto: Mari Luud
Kolumnid
25. juuli 2022, 16:20

EVELIN ILVES | Maailm näib meile püüdvat selgitada, et lõputu rändamine päädib kodutusega. Aga kodu on meie kindlus

Seiklen kesköö paiku Tiheda külas Peipsi veerel ja püüan leida üht ammu lahkunud vene vanausuliste pere kodukest. Tänavad on siin nõnda kitsad, et üks tavaline sõiduautogi peab kõhu sisse tõmbama, et mitte õitsvaid aedu riivata. Olen terves ilmas unikaalse, seitsme kilomeetri pikkuse hiiglasliku järvega külitsi kulgeva külatänava keskpaigas ja imetlen tundide pikkuses suvises videvikus üksteise lähestikku hoidvaid iidseid kodusid. Üks neist ootab mind enesele nädalaks külla, aga milline?

Mul on aega ringi vaadata. Olen kohustused pealinna maha jätnud ja tunnen siinses rannaküla vaikuses, kuidas linnaelu pidevana undav vibratsioon tasapisi vaibub. Suur rahu katab kaugusesse siuglevat külatänavat ja laseb lillelõhnal tõusta pilvena sõõrmeid paitama.

Edasi lugemiseks: