Evelin Ilves

Foto: Mari Luud
Evelin Ilves 7. aprill 2022 10:09

Sattusin hiljuti ühe Tallinna noobli restorani kööki. Sammusin rõõmsalt vanemas keskeas koka poole, et teda toreda töö puhul tunnustada, kui ühtäkki tundsin, et minu sõnumit siin vastu ei võeta. Kokk ei vastanud isegi pilgule. Ta lõi silmad maha, keeras selja ja toimetas kergelt kühmunud olekus oma tööd edasi teha. Mina aga tardusin pliidi ees. Õieti ei saanud enam korraga sõnagi suust. Olin šokeeritud.

Nii räpasesse kööki polnud ma iialgi varem sattunud. Ausalt. Ka Aasia külade urgastes, kus olin tõelisi toiduelamusi nautinud, mis valmistatud raudpatta tehtud lõkkel telgitaolises ilma voolava veeta „köögis“, polnud sellist mustust…

Juhataja, kes kohe minu järel tuli, küsis üllatunult: „Kas juhtus midagi? Mida te nägite?“. Ta vaatas ringi ega saanud mu kimbatuse põhjusest justkui arugi. Järeldasin kiirelt, et nähtu on tema jaoks tavaline ning igapäevane, seega ilmsesti siis normaalne köögi olek siin restoranis ja mu hämmeldus ähvardas peapöörituseks moonduda. Taganesin põrandal vedelevasse kokkukäkerdatud kaltsu komistades kardinaga kaetud ukseavast välja ning tänasin õnne, et kivipõrandale pikali ei lennanud.

See pilt, mis alatiseks mu mällu sööbis, oli enam-vähem järgmine:

Edasi lugemiseks:

Kommentaarid  (8)

Üks emotsioon 7. aprill 2022 17:41
Millegipärast meenus George Orwelli raamat "Pariisi ja Londoni heidikud", kus on väga naturaalselt kirjeldatud olukorda nende linnade restoranide köökides...
Ülle 7. aprill 2022 15:27
See on küll jube. Ärge hoidke selle restorani nime enda teada. Kui keegi sinna minna ei julge, äkki siis olukord muutub. Juba lähebki süda pahaks...
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS