„Tere, jumalime! Palju õnne sünnipäevaks!
(soe kalli, nagu vanasti…)
Kui kaua me üksteist näinud polegi…?“
Loen näppudel kuid, ent sellest saavad aastad. Sõber, keda tema tööpostile õnnitlema tulin, on veidi kohmetu.
Tõepoolest, miks ei peaks olema – varem käisime me regulaarselt lõunal, et üksteisele oma eluolus toimunut tutvustada ja kui kumbki meist tähtsale ristteele oli jõudnud, siis neist jutuajamistest sündis alati mingi sisemine selgus suuna osas. Oleme üle kolmekümne aasta sõbrad olnud, kunagi ülikooli ajal koos õppinud ja palju aega ninapidi koos veetnud. Hiljem siiski üsna põgusalt kohtunud, sest elud suundusid eri riikidesse ning kontakte jäi vahepeal päris harvaks.
Edasi lugemiseks:
Tellimus olemas? Logi sisse
Kommentaarid (0)